ESILEHT | EELLUGU | TEABETAHVEL | VALMIMINE | AVAMINE | 1944 PÄRNUS
Pärnus püstitatud mälestusmärk on pühendatud 1944. aastal tormisel merel hukkunuile kui ka pääsenuile, kes hoidsid eestlust elus võõrsil ja olid toeks Eesti taasiseseisvumisel.
Tartu Ülikooli välis-eesti uuringute keskuse hinnangul põgenes naasva Nõukogude terrori eest Läände u. 80 000 Eesti kodanikku. Hinnanguliselt 6000 inimest ei jõudnudki eluga üle mere.
Niisuguse massipõgenemise üheks peamiseks põhjuseks oli kartus küüditamiste ja repressioonide kordumise ees, mis kaasnes esimese nõukogude okupatsiooniga mis algas 1940. aastal.Siiani teame piinlikult vähe, kuidas mitusada tuhat meie inimest neil tormiseil septembripäevil väikeste paatidega ning ka suuremate laevadega võttsid kursi Rootsi ja Saksamaale.
Täpsemaid uuringuid selle kohta veel pole, kui paljud neist oma teekonnal hukkusid; kuidas torm, haigused ja tagaajamine neid vintsutas; kuidas neid sõidu kestel torpedeeriti. Tagajärjed olid tihti traagilised, nii nagu laatsaretlaeval „Moero”. *Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP (displaced person)** laagrites kasutasid meie inimesed kõiki olemasolevaid vahendeid, kaitsmaks oma elu, rahvuslikke veendumusi, töötades Eesti taastamise nimel.Võõrsil, oma uues elukohas loodi eesti seltse, koole, kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi, oma jõul ehitati eesti maju, osteti ühiselt kinnisvara, õpetati lastele rajatud suvelaagrites eesti keelt – säilitati eestlust. Vanemad ohvitserid võtsid ühendust lääne relva- ja luurejõududega, kirikuinimesed rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonidega.Diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidis ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust, tegutsesid eestlaste poliitilised keskorganisatsioonid. Sealhulgas ühendas maailmas laiali pillutud eestlasi katusena New Yorgi Eesti majas loodud Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN).***
Washingtonis moodustati Ameerika baltlaste esindus (JBANC). Selle üks asutajatest oli Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ, Ameerika eestlaste keskorganisatsioon, mis tegutses Eesti iseseisvumise taastamise eesmärgil). New Yorgis pagulasnoorte BATUN (Balti Apell ÜRO-le) juhtis aktiivselt vaba maailma avalikkuse tähelepanu MRP salalepingule ja Balti riike tabanud ülekohtule.ENSV võimud vaikisid pagulaseestlaste saatuse kas maha, või siis laimasid viimaseid järjekindlalt, seda lausa aastakümneid. Vajalik oleks nüüd vaadelda sõjajärgset aega nii Kodu- kui Välis-Eesti elu kõrvutades. Nii leiaks meie ülemaailmne, aktiivne pagulus oma õige koha meie ühises ajaloos.
Mälestagem neid, kes kaotasid elu, kodu, nooruse või kellelt varastati tulevik, ning vääristagem ka ellujäänuid, kes andsid võõrsil eladeski oma panuse eestluse säilitamisse ja Eesti Vabariigi taastamisse!
Rahva püsimine on seotud ajalootaju terviklikkusega. Selle poole peab püüdlema. Oleme üks rahvas, mille ühendusmaa on Eesti.
Pärnus püstitatud mälestusmärk on pühendatud 1944. aastal tormisel merel hukkunuile kui ka pääsenuile, kes hoidsid eestlust elus võõrsil ja olid toeks Eesti taasiseseisvumisel.
Tartu Ülikooli välis-eesti uuringute keskuse hinnangul põgenes naasva Nõukogude terrori eest Läände u. 80 000 Eesti kodanikku. Hinnanguliselt 6000 inimest ei jõudnudki eluga üle mere.
Niisuguse massipõgenemise üheks peamiseks põhjuseks oli kartus küüditamiste ja repressioonide kordumise ees, mis kaasnes esimese nõukogude okupatsiooniga mis algas 1940. aastal.Siiani teame piinlikult vähe, kuidas mitusada tuhat meie inimest neil tormiseil septembripäevil väikeste paatidega ning ka suuremate laevadega võttsid kursi Rootsi ja Saksamaale.
Täpsemaid uuringuid selle kohta veel pole, kui paljud neist oma teekonnal hukkusid; kuidas torm, haigused ja tagaajamine neid vintsutas; kuidas neid sõidu kestel torpedeeriti. Tagajärjed olid tihti traagilised, nii nagu laatsaretlaeval „Moero”. *Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP (displaced person)** laagrites kasutasid meie inimesed kõiki olemasolevaid vahendeid, kaitsmaks oma elu, rahvuslikke veendumusi, töötades Eesti taastamise nimel.Võõrsil, oma uues elukohas loodi eesti seltse, koole, kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi, oma jõul ehitati eesti maju, osteti ühiselt kinnisvara, õpetati lastele rajatud suvelaagrites eesti keelt – säilitati eestlust. Vanemad ohvitserid võtsid ühendust lääne relva- ja luurejõududega, kirikuinimesed rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonidega.Diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidis ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust, tegutsesid eestlaste poliitilised keskorganisatsioonid. Sealhulgas ühendas maailmas laiali pillutud eestlasi katusena New Yorgi Eesti majas loodud Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN).***
Washingtonis moodustati Ameerika baltlaste esindus (JBANC). Selle üks asutajatest oli Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ, Ameerika eestlaste keskorganisatsioon, mis tegutses Eesti iseseisvumise taastamise eesmärgil). New Yorgis pagulasnoorte BATUN (Balti Apell ÜRO-le) juhtis aktiivselt vaba maailma avalikkuse tähelepanu MRP salalepingule ja Balti riike tabanud ülekohtule.ENSV võimud vaikisid pagulaseestlaste saatuse kas maha, või siis laimasid viimaseid järjekindlalt, seda lausa aastakümneid. Vajalik oleks nüüd vaadelda sõjajärgset aega nii Kodu- kui Välis-Eesti elu kõrvutades. Nii leiaks meie ülemaailmne, aktiivne pagulus oma õige koha meie ühises ajaloos.
Mälestagem neid, kes kaotasid elu, kodu, nooruse või kellelt varastati tulevik, ning vääristagem ka ellujäänuid, kes andsid võõrsil eladeski oma panuse eestluse säilitamisse ja Eesti Vabariigi taastamisse!
Rahva püsimine on seotud ajalootaju terviklikkusega. Selle poole peab püüdlema. Oleme üks rahvas, mille ühendusmaa on Eesti.
Eelnev tekst on pärit teabetahvlilt, mille teksti autor Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu Suurpõgenemine 1944 toimkonna juht, Iivi Zájedová, kogu toimkonna toetusel. Inglise keelde tõlkis selle ÜEKN aseesimees Marju Rink-Abel.
* Nõukogude Liidu sõjalennukid uputasid Moero 22. septmebril. Enamasti usutakse, et laevas võis olla üle 3000 inimese, enamus haavatud sõdurid, palju tsiviilisikuid, naisi ja lapsi, kellest eluga pääsesid vähesed.
** Ferdinand Kool, DP Kroonika, 1999 Eesti Arhiiv Ühendriikides.
*** ÜEKN/EWC, Eestlased laias maailmas, 2019
