Koidula muuseumis jätkuvad Eesti Raamatu Aasta kirjanduskohtumised.
Kolmapäeval, 14. mail kell 18 on külas ILMAR TRULL
Ilmar Trull sündis 21. veebruaril 1957 Tallinnas. Ta lõpetas Tallinna 7. keskkooli ja õppis Tartu Ülikoolis inglise keelt. Pärast sõjaväeteenistust pidas Trull mitmeid ameteid, 1985–1995 töötas huumoriajakirja Pikker osakonna- ja tegevtoimetajana.
Ilmar Trull on lasteajakirjade Täheke ja Hea Laps kauaaegne kaastööline. Alates 1996. aastast varustab ta nädalalehe Eesti Ekspress lastelehekülge vaimukate luuletustega ning joonistab neile ise ka pildid juurde. Ajakirjanduses ilmunud luuletuste paremikust on sündinud iga aasta-paari järel 17 kogumikku, mille menu lugejate seas on alati garanteeritud.
Trull on oma loomingu eest pälvinud mitmeid auhindu, sh Karl Eduard Söödi lasteluule auhinna kuuel korral ja mitu Eesti Kultuurkapitali tunnustust. Tema luule meeldejäävad tegelased (vihane tihane, haige rähn, kosmosekoer jt), värvikad kujutluspildid, kindel ja läbimõeldud rütm, huumor ja intertekstuaalsus on paeluvad erinevatele vanuserühmadele.
Ilmar Trull illustreerib oma luulekogusid ise, kuid on kujundanud ka teiste lasteraamatuid.
Ta on Kirjanike Liidu liige alates 1996. aastast ja Valgetähe teenetemärgi kavaler.
Kohtade arv on piiratud!
Piiratud kogus (30 tk) 8€ pileteid on saadaval eelmüügis (nii Fientas, muuseumi kodulehel kui Koidula muuseumi kassas).
Samal päeval sündmuse eel kohapeal pilet 10€.
Kirjanduslikke kohtumisi toetab Kultuurkapital.
Kolmapäeval, 26. märtsil kell 18 on külas MERLE KARUSOO
Aastatel 1987–1998 oli Merle Pirgu Arenduskeskuse mälusektori juhataja. Arenduskeskuses hakati Karusoo eestvõttel koguma eestlaste elulugusid – see on jätkunud aastakümneid pärast keskuse tegevuse lõppu. Mälu ongi Merle tegemiste tuum. Ta on Eesti mäluteatri, elulooteatri ja dokumentaalteatri ema. Tema elulugudel põhinevad lavastused on sageli käsitlenud tundlikke teemasid ja andnud hääle ühiskonna äärealadel tegutsevatele inimestele. Oma tegevusega on ta mõjutanud tervet põlvkonda nooremaid teatritegijaid, kes järgivad tema töömeetodeid ja eetikat.
Juba 25 aastat tagasi alustas ta aja- ja elulugu põimiva projektiga „Kes ma olen” ning jätkab sellega tänaseni, töötades erinevate gruppidega (näiteks Ida-Virumaa eesti keele õpetajad, üliõpilased EMTAs ja TÜVKAs jpt). „Kes ma olen” lõpeb alati esitlusega. Merle ütleb, et ta „ilmutab elulugusid” ning „meie rääkimata lood käärivad mürgiks”.
Lisaks on ta oma õpetaja, lavakunstikooli asutaja Voldemar Panso pedagoogika parim tutvustaja ja edasikandja. Ta on avaldanud raamatu „Mida on õpetanud Voldemar Panso” (1980) ja kaheköitelise käsitluse „Panso 100: nii palju kui andsid koerale…” (2020). Tema dokumentaalsed teatritekstid on kogutud mahukasse kogumikku “Kui ruumid on täis” (2008).
Merle on pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001), riikliku kultuuri elutööpreemia (2018), Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna laureaadi tiitli (2023) ja mitmeid teatri- ja näitekirjanduse preemiaid.
Kohtade arv on piiratud!
Piiratud kogus (30 tk) 8€ pileteid on saadaval eelmüügis (nii Fientas, muuseumi kodulehel kui Koidula muuseumi kassas).Samal päeval sündmuse eel kohapeal pilet 10€.
Kolmapäeval, 12. märtsil kell 18 on külas Viivi Luik ja kirjandusteadlane Aija Sakova
Viivi Luik (sündinud 1946) on rahvusvaheliselt tunnustatud eesti luuletaja, prosaist ja esseist. Tema loomingul on pika aja vältel olnud suur mõju eestlaste enesetajule ja eneseusule. Ta on saanud mõjukaid kirjandus- ja kultuuriauhindu, sealhulgas Tartu Ülikooli poolt välja antava Rahvusmõtte auhinna ning on Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler. Kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdi abikaasana on Viivi elanud mitmetes Euroopa riikides, samuti USA-s. Hiljuti ilmusid temalt sõnaliste portreede raamat "Kuldne kroon", mille eest sai 2024. aastal Kultuurkapitali peapreemia kirjanduse alal. 2024. aasta sügisel ilmus Viivi uusim esseekogumik "Pühaduse purunemine".
Vestlusõhtut juhib kirjandusteadlane Aija Sakova. Kirjandusteaduslike uurimuste ("Mäletamise poeetika", 2020) ja kriitikakogumike (viimati Ene Mihkelsoni loomingu tõlgenduskogumik “Peaaegu kõik”, 2024) koostamise kõrval on temalt ilmunud ka üks luulekogu ("Isa suudlus", 2020) ning proosateos “Elamise julgus. Kirjad Käbile” (2019).
Kohtade arv on piiratud!
Piiratud kogus (30 tk) 8€ pileteid on saadaval eelmüügis (nii
Fientas, muuseumi kodulehel kui Koidula muuseumi kassas).
Vabade kohtade olemasolu korral kohapeal alates tund enne sündmust pilet 10€.
Kirjanduslikke kohtumisi toetab Kultuurkapital.
Kolmapäeval, 12. veebruaril kell 18 on Koidula muuseumis külas kirjanik Kristiina Ehin, kes esitleb oma 2024. aasta lõpus ilmunud teist romaani "Südametammide taga".
Romaan on autobiograafiline tragikomöödia naise elu kummituslikest rollidest, mille tunnistamiseni on pikk tee. Romaan on kahe loomingulise inimese tõmbuvast ja põrkuvast suhtest keset pidupäevade ülevust ja argielu hullust.
Kristiina on ise kirjeldanud, et raamatu peateema on, kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega. Juttu tuleb naise lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees. See tragikoomiline romaan on osalt elulooline ja osalt lennukast kujutlusvõimest kantud.
Paljude värvikate meestegelaste seas möllavad raamatus kirjanikud Contra, Meelis Friedenthal, Ludwig Sander, Mika Keranen ja Justin Petrone. Esiplaanil on suhe abikaasa Silveriga, kes korjab asju, armastab loomingulist segadust ja ehitab muudkui uusi pille.
Kristiina Ehin (sündinud 1977) on eesti luuletaja, proosakirjanik ja laulja. Ühtlasi kuulub ta 2012. aastast ansamblisse Naised Köögis. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia eriala, spetsialiseerudes rahvaluulele. 2004. aastal omandas ta ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Ta on töötanud õpetajana ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professorina ning olnud Tartu linnakirjanik.
Kirjandusõhtul on võimalik raamatut osta nii sularahas kui kaardiga.
30. jaanuar on eesti kirjanduse päev ja ka Eesti Raamatu Aasta alguspäev!
Pidupäeval jätkame kirjanduslike kohtumiste sarjaga ning kell 18 on meil külas ILONA MARTSON.
Ilona Martson (Kivirähk): "Olen peaaegu kogu elu elanud Tallinnas, välja arvatud ülikooliaastad Tartus 1988-1993, kus õppisin ajakirjandust. Aga juba tudengina asusin tööle ajalehe Päevaleht kultuuritoimetuses. Kõigepealt olin seal reporter, siis kirjanduslisa Arkaadia toimetaja ja lõpuks kultuuritoimetuse juhataja. 2004. aasta alguses sai minust lasteajakirja Täheke peatoimetaja ja seda ametit olen ma pidanud 20 aastat.
Peale selle olen tegelenud ilukirjanduse tõlkimise ja toimetamisega – olen
tõlkinud või toimetanud ligi 30 raamatut lastele ja 20 täiskasvanutele. Tõlkinud olen ma peamiselt vene ja viimasel ajal aina rohkem ka ukraina keelest. Välja on kujunenud lemmikautorid, kelle juurde ikka ja jälle tagasi pöördun: Ljudmilla Ulitskaja, Teffi, Narine Abgarjan, Marusja Klimova, Varlam Šalamov, Daniil Harms, lastekirjandusest Grigori Oster.
Viimasel ajal olen enda jaoks avastanud ka näitemängude tõlkimise – eelmisel aastal esietendusid Eesti Draamateatris ”Eisenstein” (Mihhail Durnenkov) ja ”Totalitaarne romaan”(Marius Ivaškevicius). Mul on kolm täiskasvanud last, üks lapselaps ja mu abikaasa Andrus Kivirähk on eesti kirjanik ja humorist.
Novembris jätkub kirjanduslike kohtumiste sari Koidula muuseumis.
Kolmapäeval, 13. novembril kell 18 on külas URMAS VADI.
Urmas Vadi (1977) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kelle looming hõlmab romaane, novelle, näidendeid ja filmistsenaariume. Vadi raamatud on tuntud oma sügava mõtte, terava huumori ja inimlike teemade poolest, mis puudutavad lugejaid erinevatel tasanditel. Tema kirjastiil on elav ja dünaamiline, segades argielu peene iroonia ja ootamatute pööretega.
Tema teosed on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu, tunnustades tema panust Eesti kirjandusse. Tänavu augustis Alatskivil Liivi muuseumis toimunud festivalil "Eesti Kirjanik 2024" pälvis Urmas Vadi aasta kirjaniku tiitli romaaniga „Kuu teine pool”, mis on võlunud lugejaid oma eestlasliku ja sügava sisu poolest. Aasta kirjanikuks valiti Vadi juba teist korda, varasemalt aastal 2013 romaaniga “Tagasi Eestisse”.
Temalt on muu hulgas ilmunud näidendid „Peeter Volkonski viimane suudlus“, „Millest tekivad triibud“, „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Furby tagasitulek“ ja proosaraamatud „Neverland“, „Ballettmeister“, „Tagasi Eestisse“, „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest”.
Eelmisel aastal tuli Vanemuise teatris lavale näidend “Sada grammi taevasina”.
Kirjandusõhtul on võimalik sularahas osta Urmas Vadi raamatuid.
Kolmapäeval, 16. oktoobril kell 18 oli külas LAURI RÄPP.
Lauri Räpp (sündinud 9. mail 1977) on eesti luuletaja ja kirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ärijuhtimise erialal ning saanud magistrikraadi turunduse alal.
Hoolimata sellest, et autor ennast ise poeediks ei peagi, on tema mõtiskleva ja voolava stiiliga luuletused saanud suure tunnustuse osaliseks ning andnud inimestele inspiratsiooni ka teiste luuleraamatute lugemiseks.
„Tema tekstidel on kummaline mõju – siis, kui sul on elus keerulised ajad, mõjuvad ta tekstid lohutavalt ja lootust andvalt, ja lihtsamatel aegadel annavad ta tekstid sulle hoogu juurde.” (Rain Siemer, kirjastaja).
Räpp on avaldanud seitse raamatut. Luulekogu “Lihtsate asjade tähtsus" on tänaseks müüdud ligi 17 000 eksemplari. Raamat on võitnud Apollo lugejate lemmiku tiitli, samuti "Aasta Raamat 2022" ja Rahva Raamatu lugejate lemmiku tiitli. Tema koostatud luulekogu "Ajatu puudutus. 120 luuletust inimeseks olemisest" valiti üheks Eesti kauneimaks raamatuks aastal 2023.
Lauri Räpp on kirjutanud lüürikat mitmele Eesti muusikule nagu Jüri Pootsmann, Liina Saar, Jaagup Tuisk, Tanel Padar, Karl Killing, Ant Nurhan jt. Helilooja Karin Tuul kirjutas tema tekstidele naiskoorile ja keelpilliorkestrile loodud tsükli "Rännak" ning neid on viisistanud ka Mikk Tammepõld ja Tõnu Timm.
2022. aastal esietendus Miksteatris Lauri Räpi lastenäidend "Marakratt ja kesköine raamatukogu" (lavastaja Kristo Toots). Tänavu suvel valmis Lehmja tammikus muusikal "Rasmus ja Maria", mille libreto on kirjutatud Lauri Räpi ja Erki Aule poolt (lavastaja Erki Aule).
Novembri alguses on ilmumas tema uus raamat “Elatud eilsete ja elamata homsete vahel”, mis on mõtteline järg raamatule “Lihtsate asjade tähtsus”, ent ei ole luuleraamat.
Kolmapäeval, 18. septembril kell 18 oli külas PEETER VOLKONSKI.
Ta lõpetas näitleja ja lavastaja erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennu (1976, kursuse juhendaja Voldemar Panso). 1976–1991 töötas näitlejana Noorsooteatris, Vanalinnastuudios ja Vanemuises, olnud ka Eesti Instituudi referent vene küsimuses ja Kroonika Tartu toimetaja ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvaste muusika õppejõud.
Peeter on tuntud rokkmuusikuna (ansamblites Propeller, Ruja, Hõim, ROSTA Aknad), olnud Olav Ehala rokkmuusikali „Johnny” kaasautor (1980 Noorsooteatris), loonud tantsulavastuse „Väike prints” (1991 Vanemuises), kirjutanud laulusõnu, teinud muusikalisi ja helikujundusi.
Samuti on ta avaldanud lasteraamatud „Onu Volgi värsiaabits”(2004), „Notsu-traktorist" (2006), "Kabriolett" (2006) ning luulekogu „Karukell ja kellakaru”(2010), andnud välja kogumiku „Volgi naljad" (2008), tõlkinud Shakespeare’i näidendeid, aga ka vanaarmeenia keelest Nareki Grigori „Nutulaulude raamatu“ (2017). Peale selle avaldanud ajakirjanduses följetone, mänginud telelavastustes ja väga paljudes filmides.
2018. aastal valmis režissöör Kaupo Kruusiaugul Peeter Volkonskist dokumentaalfilm "Viimane vürst". Peeter Volkonski on Tartu kultuurikandja, teerajaja ja aukodanik ning Valgetähe teenetemärgi kavaler.
Kolmapäeval, 15. mail kell 18 oli külas INDREK KOFF
Kirjanik ja tõlkija Indrek Koff on sündinud 1975. aastal Pärnus. Ta on lõpetanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 1993. aastal ja Tartu ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse eriala bakalaureuseõppe 1999. aastal.
Ta on töötanud tõlgi ja tõlkijana. Olnud õppejõud Tartu Ülikoolis, Eesti Humanitaarinstituudis ja Tallinna Ülikoolis. Härra Tee & Proua Kohvi OÜ juhataja. Eesti Tõlkijate ja Tõlkide Liidu ja Eesti Kirjanike Liidu liige, Eesti-Prantsuse Leksikograafiaühingu asutajaliige.
Koff on tõlkinud kirjandust prantsuse, portugali, inglise keelest.
Tuntumad Indrek Koffi teosed on „Vana laul”, „Eestluse elujõust”, „Saja rahva lood”, „Kui ma oleksin vanaisa”, „Kui ma oleksin vanaema”, „Kirju koer”, „Kuhu lapsed said?”, „Issi!”, „Kes võidab?”.
Ta on pälvinud Siugja Sulepea kirjandusauhinna ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Eestluse elujõust”), Paabeli Torni auhinna (Jean-Claude Mourlevat' "Ookeani kutse" tõlge eesti keelde), Hea lasteraamatu auhinna ("Ilusti"), Aasta Rosina ja Karl Eduard Söödi lasteluuleauhinna ("Kuhu lapsed said?")2021 ja Arvo Pärdi Keskuse residendistipendiumi
Indrek Koff on 2016. aastast Prantsusmaa Kunstide ja Kirjanduse Ordeni rüütel.
Kolmapäeval, 10. aprillil kell 18 oli külas MEHIS HEINSAAR
Mehis Heinsaar (sündinud 1. augustil 1973) on eesti kirjanik. Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse kuni keskkooli lõpetamiseni Karksi-Nuias.
1992–2000 kestsid õpingud Tartu ülikoolis eesti kirjanduse erialal ja diplomitöö oli August Gailiti loomingust. Tema trükidebüüdiks oli luuletus "Kõne minu põrmu kõrval" 1994. aastal ja esimeseks avaldatud proosapalaks sai groteskne nägemuspilt "Keeristorm Tartus" 1997. aastal. Järgnesid avaldamine Vikerkaares (1997) ja Loomingus (1998) ning üsna pea sai kirjanik tunnustuse osaliseks. Tema jutukogumikud "Vanameeste näppaja" ja "Härra Pauli kroonikad" pälvisid Tuglase novelliauhinna 2001. ja 2002. aastal ning kolmandal korral kogumiku "Ebatavaline ja ähvardav loodus" eest 2010. aastal.
Heinsaar on avaldanud 11 raamatut, neist kaks romaani, kaks luulekogu ning seitse novelli- ja jutukogu. Samuti on talle kolmel korral omistatud Eesti kultuurkapitali kirjanduspreemia ja korra Juhan Liivi luuleauhind. Tema raamatuid on tõlgitud üheksasse keelde.
„Mõned kriitikud on mind nimetanud maagiliseks realistiks. Üldjoontes olen selle nimetusega nõus. Aga eelkõige pean end jutuvestjaks, kes kirjutab muinasjutte täiskasvanuile,“ ütleb kirjanik enda kohta.
2021. aastal tegid Joosep Matjus ja Katri Rannastu Heinsaarest filmi "Pingeväljade aednik".
14. märtsil, emakeelepäeval kell 18 oli külas TÕNU ÕNNEPALU.
Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov)
on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.
Sündinud 13. septembril 1962
Tallinnas, lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogia erialal, elanud pikalt Hiiumaal,
aga ka mujal Eestis: Järvamaal, Vilsandil, Jõgevamaal. Mõnda aega ka Pariisis.
Esimene raamat, luulekogu „Jõeäärne maja“ ilmus 1985, esimene romaan
„Piiririik“ ilmus 1993 Emil Tode nime all ja pälvis kohe Balti Assamblee ja
Kultuurkapitali kirjanduspreemiad ning on taasiseseisvunud Eesti üks
olulisemaid ja mõjukamaid kirjandusteoseid. Kokku on Õnnepalu avaldanud üheksa luulekogu,
üle kümne proosaraamatu, samuti näidendeid, esseid, kirju. Ta on tõlkinud mitmeid
prantsuse autoreid.
Tõnu Õnnepalu teoseid on tõlgitud kahekümnesse keelde. Ta on kaks korda valitud riikliku kirjanikupalga saajaks, kuid ta on mõlemal korral sellest loobunud. 2016. aastal loobus Õnnepalu kirjanikupalgast, kuna ei tahtnud, et kirjutamisest saaks tema jaoks avalik kohustus. 2019. aasta loobumise kohta selgitas Õnnepalu nii: "Kirjanikupalk võib olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte vaeses ja lõhkikistud Eestis."
Kirjanduslik kohtumine
Kolmapäeval, 14. veebruaril kell 18 oli külas KALJU KRUUSA
Kruusa Kalju on 10.10.1973 Tallinnas sündinud Jaanus Valgu luuletaja-, tõlkija- ja toimetajanimi.
Jaanus Valk õppis 1981–1992 Tallinna 20. keskkoolis, kooli lõpetamise järel asus tööle Eesti TA Teadusliku Raamatukogu öövalvurina (1993), poole aasta pärast järgnes lõputu ja lakkamatu igavese üliõpilase põli, kuni see ootamatult päädis Tallinna ülikoolis magistrikraadiga kirjaliku tõlke erialal (2016). Õppimise kõrvalt tegutses neil aastail muuhulgas luuletaja, tõlkija, toimetaja, raamatukujundaja ja kirjastajana, olude sunnil isegi ettevõtjana (Kirimiri OÜ).
Seevastu eelmisest sügisest peale (2023) on ametis Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses nooremteadurina ning doktoriõppes Tartu Ülikoolis võrdleva kirjandusteaduse erialal.
Kalju Kruusa ilmus eesti luulesse Erakkonna liikmena, täpsemalt nende koguteoses "Üheksavägine" (1997).
Ta on avaldanud kaheksa uudisluulekogu, neist vanim on "Meeleolu" (1999) ja värskeim "Üleelamiste vanake" (2023), samuti ühe valikluulekogu "Ühe inimese elu (pooleli)" (2017). Tema luule on pälvinud mitmesugust tunnustust: Betti Alveri auhinna (1999), Gustav Suitsu nimelise luulepreemia (2008), Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia (2011).
Kalju tõlgetest on laiema leviku saanud Sofi Oksaneni näidendi "Puhastus" eestikeelne tõlge (2007).
Teisipäeval, 30. jaanuaril kell 18 oli külas MIHKEL RAUD
Mihkel Raud on eesti laulja, kitarrist, endine poliitik, ajakirjanik ja kirjanik. Aastatel 1979–1987 õppis ta Tallinna 7. keskkoolis. 2005. aastal omandas Mihkel Raud magistrikraadi ajakirjanduse erialal University of the Arts London'i kommunikatsioonikolledžis.
Lapsena mängis Raud filmides "Keskpäev" (1981) ja "Nukitsamees" (1981). Ta juhtis Eesti Televisioonis muusikasaadet "7 vaprat" ja on üks kohtunikke telesaadetes "Eesti talent" ja "Eesti otsib superstaari".
2008. aastal ilmus tema autobiograafia "Musta pori näkku", milles kujutab naturalismlikult rokkansamblites mängimise aega 1980. aastatel. Teost saatis ülisuur müügiedu: paari esimese kuuga osteti seda üle 30 000 eksemplari. 2010. aastal ilmus põnevusromaan "Sinine on sinu taevas".
Raud kandideeris 2015. aasta Riigikogu valimistel Tartu linnas ja pääses Riigikogu XIII koosseisu, kus oli kultuuri- ja hariduskomisjoni liige. 7. juunil 2016 teatas Mihkel Raud, et lahkub nii Riigikogust kui ka poliitikast, tuues põhjuseks ebaõnnestumise poliitikuna.
Mihkel Raud on kirjanike Aino Perviku ja Eno Raua poeg. Kirjanikud on ka vend Rein Raud ja kunstnikust õde Piret Raud.
Mihkel Raud on mänginud kitarri ansamblites Golem, Metallist, Kulo, Singer Vinger, Ba-Bach, Mr. Lawrence ja Lenna. „Minu suurim armastus on siiani muusika. Inimesed teavad mind küll pigem telesaatejuhi, kirjaniku ja koolitajana, kuid kõige rohkem naudin oma paljudest töödest ikkagi muusikat,“ kirjutab ta avameelselt oma kodulehel.
Kolmapäeval, 15. novembri kell 18 oli külas VILLU KANGUR
Villu Kangur on eesti näitleja, tõlkija, luuletaja ja stsenarist. Ta on lõpetanud Pärnu 2. keskkooli 1976. aastal. Seejärel olnud aastatel 1976–1979 Draamateatri lavatööline ja administraator ning 1979–1982 Noorsooteatri administraator ja 1982–1992 näitleja. Aastatel 1993–2002 töötas ta Eesti Ekspressi toimetajana, pärast seda on toimetanud vabakutselisena.
Ta on komöödiasarjade "Salmonid", "Hajameelselt abielus", "Kitsas king“, "ENSV" ja "EnsV" stsenarist ja kaasstsenarist. Kirjutanud luuletusi (ilmunud luulekogu) ja laulutekste, sh näidenditele (Astrid Lindgreni ja Peeter Tammearu "Röövlitütar Ronja”, David Woodi "SAK” ja "Kiigepuu”, Terry Pratchetti ja Urmas Vadi "Mort – surma õpipoiss”) ning libreto ja laulutekstid Tõnu Raadiku muusikalile „Puhh”, Tõnis Kaumanni lasteooperile „Mina – Napoleon!” ja Aivar Joonase rokkooperile „Thori Vasar”).
Tõlkinud (koos Tõnu Ojaga) näidendeid ja muusikale (Ken Campbelli "Vana kuningas Cole”, Jerry Hermani "La Cage aux folles ehk Linnupuur”, Alan Menkeni "Väike õuduste pood”, Claude-Michel Schönbergi "Hüljatud” ja "Miss Saigon", Jim Jacobsi ja Warren Casey "Grease”, Tom Waitsi, Robert Wilsoni ja William Burroughsi "Black Rider”).
Villu Kangur on kirjutanud sadu laulutekste, mille seas on tuntumad Tõnis Mäe komponeeritud ja esitatud "Palve" ja "Püha Elmo tuled", Ultima Thule "Liivimaa pastoraal" ning Justamendi "Ilm on hukas" ja "Tamula vanake".
Kangur on pälvinud 2002. aastal Aleksander Kurtna nimelise auhinna ja 2015. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia. Alates 2018. aastast on ta Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler.
Kolmapäeval, 11. oktoobril kell 18 oli külas MIHKEL MUTT
Mihkel Mutt (1953) on eesti literaat, kes üle poole sajandi kestnud karjääri jooksul kirjutanud enamikus kirjandusliikides peale luule ja eepose. Ta alustas 1970-ndail teatrikriitiku ja parodistina, ilukirjanikuna sai tuntuks 1980-ndate algul raamatutega „Fabiani õpilane”, „Hiired tuules” ja „Keerukuju”. Hiljem on laiemat vastukaja leidnud ta „Pingviin ja raisakass” ning „Rahvusvaheline mees”. Sel aastatuhandel on ta avaldanud mõttekirjandust niihästi lühemates („Mõtted” ja „Kõik on hästi”) kui ka pikemates vormides (esseekogud „Õhtumaa Eesti” I–III, Tammsaare „Tõde ja õigust” käsitlev „Töö ja armastus”). Ilukirjanduses on ta viimased olulisemad teosed põlvkonnaromaan “Kooparahvas läheb ajalukku” ning Eesti ees seisvaid valikuid käsitlevad „Eesti ümberlõikaja” ja selle järg „Mägrad hernes”. Mihkel Mutt kirjutab aktiivselt arvamuslugusid meediaväljaannetele. Ta on avaldanud ka kuus köidet „Mälestusi”.
Kirjandusõhtul toimus ka Muti värske raamatu "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg" esimene esitlus ja müük sularahas. See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest.
_huge.jpg)
Sügisel jätkub kirjanduslike kohtumiste sari Koidula muuseumis.
Kolmapäeval, 13. septembril kell 18.00 oli külas KADRI KÕUSAAR
Režissöör ja kirjanik Kadri Kõusaar on sündinud 8. septembril 1980. aastal Pärnus. Ta õppis 1987–1998 Tallinna Inglise Kolledžis, ja lõpetas 2003 Tartu Ülikooli hispaania filoloogina, tudeerides 2003 kevadsemestri ka Bologna Ülikoolis. Kõusaar on töötanud ajakirjanikuna nii ajaleheveergudel kui raadios ja televisioonis.
2007. aastal debüteeris Kadri Kõusaar mängufilmiga "Magnus". See oli esimene Eesti film, mis on jõudnud Cannes'i filmifestivali ametlikku programmi (Un Certain Regard). “Magnus” osales edukalt kümnetel filmifestivalidel üle maailma, kuid Eestis jäi keelatuks skandaalse kohtuprotsessi tõttu.
2013. aastal esilinastus Kõusaare teine film "Kohtumõistja" (tööpealkirjaga "Euroopa psühho"), kus mängis peaosa Briti näitleja Lee Ingleby. 2014. aastal järgnes nn. guerilla meetodil Argentiina režissööri Maximiliano Schonfeldiga kahasse tehtud lühimängufilm „Auster“ ning 2016. aastal minimalistlik mängufilm „Ema“, mis esilinastus mainekal Tribeca filmifestivalil ja esindas Eestit välismaise filmi Oscari valimisel. 2021. aastal valmis Eesti-Rootsi-Soome koostöös pantvangidraama "Kõrb", mis pälvis 2022. aastal ka Eesti Filmi ja Teleauhinna (EFTA) kui parim film.
Kirjanik Kadri Kõusaarelt on ilmunud romaanid "Ego" (2001), „Vaba tõus“ (2004) ja „Alfa“ (2011). Ta on ka tõlkinud portugali keelest Fernando Pessoa ning hispaania keelest Pablo Neruda luulet.
2023. ilmus “JKKK” - valik Kadri Kõusaare ja Jaan Kaplinski kirjavahetusest, mis vältas aastatel 2007-2021. See on midagi enamat kui lihtsalt kultuurilooliselt põnev materjal. Jaan ja Kadri olid lähedased sõbrad, keda sidusid hingesugulus ja ühised huvid, hoolimata 40-aastasest vanusevahest ning täiesti erinevast taustast.