Mart Org jagas oma elu kolme riigi – Eesti, Rootsi ja Itaalia vahel, ning ka tema loomingus on kodu ja kodutunne olnud üks keskseid märksõnu. Oru loomingule võikski läheneda biograafiliselt: armastas ta ju maalida hingelähedasi teemasid ja talle südamelähedasi inimesi, aga ka erinevatele kultuuridele omaseid nüansse, mis teda paelusid.

Praegu Stockholmis resideeruv kunstnik ei ole kaotanud sidet oma sünnilinna Pärnuga. Tema loomingus on kindel koht ka Pärnu mälestustel. Mihkli tänaval asunud kodumaja aknaid on Mart Org oma teostesse talletanud veel mitmeid aastakümneid hiljemgi. Lapsepõlvekodust inspireeritud kollaažid, mida kunstnik 2016. aastal Avangard Galeriis eksponeeris, annetas Mart Org peale näitust Pärnu Muuseumile. Samal aastal avaldas kunstnik soovi, et kogu tema elutöö võiks ühel päeval kodu leida Pärnu Muuseumi kunstikogus. Tänavu suvel see soov Avangardi galeristide Marian ja Jan Leo Grau eestvedamisel realiseeriti ning Pärnu Muuseumisse jõudis ligi kakssada teost Mart Orult ja tema emalt Leida Orult. Selle mahuka kollektsiooni Pärnusse jõudmine suure põgenemislaine 80. aastapäeval sai ka antud väljapaneku ajendiks.

Eksponeerimisele tulevad lisaks Mart Oru Rootsi, Itaalia ja Pärnu elu-olu kujutavatele maalidele tema ema Leida Oru aplikatsioonitehnikas tekstiilipildid, mis äratasid omal ajal Rootsis suurt tähelepanu.

Kuuekümnendatel tegutses Mart Org mõnda aega teatrikunstnikuna ning töölt kaasa võetud tekstiilijäägid inspireerisid käsitööhuvilist ema Leida Orgu tegema suuri aplikatsioonitehnikas tekstiilipilte. Alguses poja kunstiõpingutele vastu seisnud ema otsustas peale isa surma suure vaevaga üles ehitatud maasikafarmi maha müüa ja ka ise ootamatult kunstile pühenduda.

Leida Org sattus kiiresti tunnustatud kunstikriitikute huviorbiiti ning tema looming pakkus uusi ja ootamatuid vaatenurki ka feministliku kunstikäsitluse aspektist. Leida Org on oma loominguga üles astunud mainekates galeriides, sealhulgas Gummesoni galeriis, kus on eksponeeritud Kandinsky, Warholi ja teiste suurkujude näituseid. Nii ema kui poja teoseid on ostetud Rootsi kuningakoja kunstikogusse, mis peale Gustav Adolfi surma liikusid Svenska Nationalmuseumi kollektsiooni. Mart Oru neli maali on ostnud ka New Yorgi Seagram Collection. Kodumaal on Mart ja Leida Oru looming esindatud Eesti Kunstimuuseumi kogudes ning nüüd on nende suur elutöö peaaegu täies mahus jõudnud ka Rahvusarhiivi ja Kultuurkapitali toel Pärnu Muuseumisse.

Näituse kuraatorid:

Marian Grau, Jan Leo Grau, Indrek Aija

Näituse sünnile aitasid kaasa:

Rahvusarhiiv, Eesti Kultuurkapital, Mart Org, Henrik Fergin, Urve Sopp

Teoste Pärnusse toomist toetasid: Pärnu Muuseum, Rahvusarhiiv, Eesti Kultuurkapital

„LINNAPILT. Tallinna, Tartu ja Pärnu kadunud südalinnad“
22.09.2024–9.02.2025

22. septembril möödub 80 aastat Pärnu südalinna hävingust Teises maailmasõjas, kui Pärnu sadama kaudu taanduvad saksa väed süütasid hooneid ja õhkisid sildu. Kahjutulele lisas oma osa peale tungiva punaarmee lennuväe õhurünnak. Öö jooksul hävis valdav ja väärtuslikum osa Pärnu keskaegsest vanalinnast, turuhooned ja raudteejaam, Endla teatrihoone, rida koolimaju ning vana Nikolai kirik linna südames.

1944. aastal Eestisse sisse tungivate nõukogude okupatsioonivägede eest põgenenud eestlased, arvult ligemale 80 000, ei tahtnud ega saanudki ette kujutada, et nad ei naase sünnimaale õige pea – siis kui II maailmasõda lõpeb ja Eesti Vabariigi iseseisvus on aasta-paari pärast taastatud. Läbi dramaatiliste põgenemis- ja evakuatsioonioperatsioonide siirduti peamiselt Soome, Rootsi ja Saksamaale.

Saksamaale jõudis ligemale 40 000 põgenikku, kelle saatust mõjutas kõige otsesemalt sõjategevuse kandumine Saksa Reichi idaaladele 1945. aasta kevadel.

Aastaid Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis poiste käsitöö- ja võimlemisõpetajana töötanud ning 1941–1944 Postimehe fotograafina tegutsenud Karl Nikolai Hintzerki põgenes 1944. aasta suvel läheneva Punaarmee eest Saksamaale. Sealt hakkas Hintzer järgneva aasta teises pooles regulaarselt külastama läänepoolsete okupatsioonitsoonide DP-laagritest neid, kus elasid suuremad eestlaste kogukonnad, või ainult eestlastele organiseeritud laagreid. Hintzer käis sellistest 140st DP-laagritest läbi ligemale 30 (tuntuim asus Geislingenis). Hiljem korraldas ta ülesvõtetest eesti kogukondadele avalikke esinemisi ja tema fotodega illustreeriti mitu Välis-Eestis koostatud ajalooraamatut.

Hintzer on 1945. aastal kiiruga organiseeritud DP-laagrite produktiivseim eesti fotokroonik.

Põgenejate hulgas oli kõikide sotsiaalsete kihtide esindajaid, kellest proportsionaalselt mõjukaim rahvuslik intelligents, sest pagulusse siirdus suur osa eesti kultuurieliidist. Seetõttu moodustavad tema fotodest arvestatava osa eesti laagripagulaste kultuuriaktsioonid. Hintzeri kaamerasilma eest ei jäänud nägemata ei laagri naiste köögitoimkonna kartulikoorimine ega vorstitegu. Klassikalise lavastatud foto näiteks on lastetoa pilt poseerivate kaardimängijate, akordionisti ja lehelugejaga, kuid laagri olmest annab selline jäädvustus ometi ülevaate, nagu ka kaarte mängivatest täiskasvanutest küünlavalgel, kelle puhul tasub esile tuua ka ajastule tüüpilise rõivastuse ja soengud.

Kuigi Karl Hintzeri fotode dokumentatsioon on lünklik, laagrid enamasti identifitseerimata ja pildid ilma dateeringuta, ei vähenda see sugugi nende fotode väärtust autentsete visuaalsete tunnistajatena ühest ajalooperioodist, mis Saksamaa pagulaslaagrite jaoks kestis terve kümnendi.

Fotod: Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu kollektsioon

Näituse kuraator: Harry Liivrand

Pärnu Muuseumi tänavune suur suvenäitus „KOOS|KÕLA“ toob suvepealinna kokku Eesti kunsti naised ja loomingu 20. sajandi algusest tänaseni.

Seni peamiselt kohalikku eliiti esindanud (balti)sakslannadele kuulunud kujutava kunsti pärusmaale sisenesid eestlannad suuresti alles saja aasta eest, mil peale riigi iseseisvumist pööras tõusule nii kunstikoolides kui erakursustel õppivate naiste arv. Ja kuigi suhtarv kunstnikkonnas kasvas jõuliselt kogu esimese iseseisvuse vältel, jõudsid siinsed naiskunstnikud oma esimese ühisnäituseni alles 1939. aastal ehk 85 aastat tagasi.

Mõiste ”sünoptiline” tuleneb kreekakeelsest sõnast „σύνοψις“ (synopsis), tähendades koos vaatlemist. Näitus toob eri aegade autorite teoste kõrvutamise ja reastamisega esile muutused ja arengud, mõtisklemaks, kas ja kuidas on saja aasta jooksul muutunud kujutamise viisid, naise minapilt, naise roll kodus ja ühiskonnas ning kõik, mis jääb nende vahele.

Näitusel esitletavad teosed pärinevad Eesti muuseumite kogudest, erakollektsioonidest ning kaasaegsete tegevkunstnike kogudest.

Näitusel eksponeeritud autorid: Inga Aru, Aino Bach, Billeneeve, Silvia Eher, Krete Erlenhein, Merike Estna, Helmi Herman, Valve Janov, Silvia Jõgever, Sandra Jõgeva, Saskia Järve, Saskia Kasemaa, Karola Kaugema, Linda Kits-Mägi, Virve Klandorf, Epp-Maria Kokamägi, Marie Koll, Ellen Kolk, Eva Kram, Liisa Kruusmägi, Viive Kuks, Elisabeth Kurre, Lenna Kuutma, Eva Labotkin, Malle Leis, Valli Lember-Bogatkina, Karin Luts, Saskia Epp Lõhmus, Hilda Mikkelsaar, Marge Monko, Tanja Muravskaja, Leili Muuga, Maarit Murka, Elo-Mai Mägi, Terje Ojaver, Margret Paide, Tiiu Pallo-Vaik, Hille Palm, Pusa, Sirli Raitma, Saima Randjärv, Kertu Rannula, Mia-Melanie Saar, Liina Siib, Ludmilla Siim, Marta Stratskas, Linda Sõber, Maris Tammer, Olga Terri, Evi Tihemets, Mare Tralla, Anna Trell, Salome Trei, Anna-Stina Treumund, Tumena, Helle Vahersalu, Aili Vahtrapuu, Lüüdia Vallimäe-Mark, Kristina Viin, Aili Vint

Ainult haritud saavad olla vabad. (Epiktetos)

Fotoalbumite sirvimine, vana klade leidmine pööningu tolmusest kastist ning ootamatu kohtumine pinginaabriga viivad meid hetkeks tagasi lapse- ja nooruspõlveradadele. Kooliajale ja koolivormile mõeldes kerkivad silme ette värvilised ja mustvalged mälestused.

Ja igaühel on need oma nägu.

Näitus viib vaataja kahele rännakule: hariduse ja siinsete esimeste koolide arenguloosse ning pärnaka Erika Lohu haruldase koolivormi ja aabitsatest-lugemikest tulvil kollektsiooni keskele.

Näitusel on väljas detailirikkad ajaloolised relvad ja turvised kollektsionääri ja antiigikaupmehe Peter Mustoneni kogust. See on ainulaadne võimalus tutvuda kuulsa Jaapani Myochini perekonna valmistatud soomusrüü ning unikaalsetete relvadega Euroopast, Pärsiast ja Indiast, mille sarnaseid näeb tavaliselt vaid suurtes maailma muuseumites. Enam kui 130 rariteetset eset tutvustavad relvade ja soomusrüüde mitmekesisust ning arengulugu 8.-18. sajandini.

Selleaastane Eesti Metallikunstnike Liidu aastanäitus on inspireeritud viikingitest.

Eelmise aasta edukas koostöö näitusel "FOR SALE/NOT FOR SALE" ärgitas EMKL aktiivsemaid liikmeid usinalt näppe liigutama ja ajusid ragistama ning tulemuseks on 34 metallikunstniku esinemine kokku 112 tööga. Esindatud on nii vanemad ja teenekamad kui ka nooremad tegijad, väljas on ehted, üksikud "külmrelvad" ja üks skulptuur. Ometigi on kõik eksponeeritud taiesed üht- või teistpidi mereteemaga seotud ning pakuvad külastajatele nii esteetilist naudingut kui ka avastamisrõõmu.

Unelauludest luupainajateni, voodikaaslastest lõunauinakuteni ja unenägudest voodipesuni… Pärnu Muuseumi uus näitus „Une hõlmas“ pajatab loo sellest, millega me tegeleme neli kuud aastast – magamisest!

Uni on nii loomulik puhkuseviis, et küsimus, miks me magame, tõstatub üliharva. Näiteks passiivsuse teooria viitab sellele, et magamine on kohandumine ellujäämiseks, võimaldades vaikseks ja rahulikuks muutuda ajal, mil oldi kõige haavatavamad. Energiasäästu teooria väitel võimaldab magamine elusolenditel oma energiavajadust minimeerida, kuna une ajal ainevahetus aeglustub. Taastav teooria usub, et vajame und oma keha noorendamiseks ja parandamiseks ning aju plastilisuse teooria osutab une rollile imikute ja laste aju arengus.

Magamise müstilist mõõdet süvendavad unenäod – unes kogetav teine reaalsus. Pildid, mis võivad meid nii sügavalt puudutada, et tahes-tahtmata tekib küsimus: millest unes nähtu kõneleb? Kust saabuvad une sõnumid?

Näitus „Une hõlmas“ loodab pakkuda ses vallas mõtte- ja kõneainet. Kuidas me tähtsustame puhkust ja und? Milline on meie suhe igavese unega? Kui oluline on meie jaoks privaatsus ja magamise ruum? Kuivõrd mõjutab meie une kvaliteeti magamisase? Üheseid vastuseid pole, igaüks peab enda une näo ise kokku panema. Abiks olgu sealjuures meie esivanemate pärimus, mis tänu rahvaluulekogujatele ja - talletajatele annab võimaluse luua tänapäevalgi kontakt möödanikuga.

Pärnu Muuseum koostöös Aleksandr Vassiljevi Fondiga esitleb:

Näitus "PEEGELDADES PÄIKEST. 150 aastat kuurordimoodi"

Sel suvel avab Pärnu Muuseum koostöös

Aleksandr Vassiljevi Fondiga

 uksed kuurordimaailma, kus üks ajastu järgneb teisele, krinoliin muutub turnüüriks ja turnüür vabaks korsetita riietuseks, pikast ja raskest kleidist saab revolutsiooniline minikleit. Vaatleme neid muutusi läbi erinevate ajastute ja sündmuste: tööstusrevolutsioon, filmikunsti tehnoloogiline areng, ülemaailmne majanduskriis, esimene ja teine maailmasõda ning 1960-ndate seksuaalrevolutsioon. Lisaks on näitusel väljas mõned väga haruldased meeste ja laste kostüümid.

Hoolikalt valitud väljapanek koosneb 110 kostüümist, 272 aksessuaarist ja eri ajastute portreedest ning hõlmab perioodi 1850-ndatest 2000-ndateni. Aleksandr Vassiljevi Fondile kuuluv näitus on üks

suurimaid omasarnaseid Euroopas

 ja Aleksandr Vassiljev ise kuulub maailma

silmapaistvaimate moekollektsionääride

 hulka. Sellist kollektsiooni esitletakse Eestis esmakordselt ja milline koht oleks selleks parem kui pika ajalooga kuurortlinn Pärnu?

Näituse kuraator: Aleksandra Ehte

Näituse meeskond: Raisa Markova, Margus Tomp, Ann Meriste-White, Maarja Padari-Kallit, Margo Samorokov, Tiit Kask, Triin Tammann, Indrek Aija, Maarja Tohv, Kristjan Aariste

Keeletoimetus ja tõlge: Eva Saul, Juta Ristsoo, Hortense Hervieux, Tõlkebüroo Avatar

Näituse toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu linn, Kultuuriministeerium, Prantsuse Instituut Eestis, Metsä Wood, Avène

Täname: Aleksandr Vassiljev, Alma Puodžiukaitienė, Ulla Kihva, Kristjan Peterson, Argo Valdmaa, Ester Kasenurm, Jelena Ovtšinnikova, Hedon Spa, Inge Mitt, Make-up Atelier Paris Estonia

Näitus on avatud T - P 10.00 - 19.00