Õpitoas tulekul

Kaunist kevadet ja suve ning uute kohtumisteni sügisel!

Kristiina ja Piret    

Fotomeenutusi toimunud kohtumistest

Mis on õpituba "Väärikalt pärandatud lood"?

Õpitoa kohtumised toimuvad hooajaliselt, septembrist juunini üks kord kuus kindlal päevasel ajal, kell 13.00. Esimene kohtumine toimus 17. oktoobril 2018. a. Tervise Kultuurikeskuses ideed tutvustades. Kuivõrd muuseumi sooviks on kaasata eakaid oma tegemistesse, siis kõik edasised kokkusaamised on toimunud Pärnu Muuseumis või algusega muuseumist.

Esimese kohtumise teema muuseumiseinte vahel oli „Paneme fotod rääkima“. Tutvustasime muuseumi fotokogu ning selle kaudu Pärnu kuurordi lugu koos võimalusega kasutada avalikku muuseumide infosüsteemi - Eesti Muuseumide Veebiväravat. Sellest algas esimese hooaja ühine tegevus, kokkulepitud teema järgi osalejate kaasavõetud fotode digiteerimine muuseumi poolt kohapeal, millele järgnes ühine failide vaatamine ja teemakohane mõttevahetus.

Kogemuste ning koostöö toimel tekkis teine suund, milleks on nii nagu õpitoa projekti nimigi - „Väärikalt pärandatud lood“. Kaasates lugude rääkimisse erinevaid osalejaid/esinejaid sai sellest loogiline jätk juba alustatud teemale. Nõnda on kohtumistel muuseumikolleegide kaasabil jagatud näiteks teadmisi ning võimalusi fotomaterjalide paremast säilitamisest ja foto kui teabeallika info kirjeldamisest ja talletamisest. Laulupeo eel sai pilk heidetud pidude ajaloole ning rahvariiete kandmise, hooldamise ja tuulutamise maailma, kuulatud nii tehisaru olemust kui raamatuautori mõtiskelu.

Välja toodud kaks suundumust on olnud läbivad kõikides järgnevates kohtumistes. Nendest tulenevalt on sündinud lapsepõlve fotodest „pildipilv“ näitusele „Lapsepõlv Pärnus. Tritsud, tukikas ja Miki Hiir“ (2019), kus õpitoa osalejad jagasid „leide“ oma fotokogudest. Teist korda sai väärikate osalusel pildipilv kujundatud Eesti Tervisemuuseumi poolt loodud ja Pärnu Muuseumis üles pandud ajutisele näitusele „Palju õnne. Näitus heaolust, vaimsest tervisest ja tasakaalust“ (2023).

„Pildipilvedesse“ jagatud emotsioonidest ning positiivsest kogemusest saadud rõõmust ajendatuna kujunes kolmandaks ning siiani teisi töösuundi ja tegevusi siduvaks juhtmõtteks „Killud toovad õnne“. Nii kohtuvad muuseumi poolt pakutud teemalood isiklike kogemuste ja mälestustega, mis omakorda loob hea eelduse sisukaks põlvkondade vaheliseks suhtluseks ja seob kogukonda.

Mõte, kaasata väärikaid õpitoast 2020. aasta muuseumi näituse „Tanu alla“ sisuloomesse ja 2026. aasta algul avatud püsiekspositsiooni lastetuppa „lugudega“ esemete väljapanekusse, sündis just eelpool väljatoodust.

Ühised kultuurist kantud väljasõidud on kaheksa hooaja vältel toimunud Seljametsa muuseumisse, Arvo Pärdi Keskusesse, Palamuse muuseumisse ja Paldiskisse koos Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi ning Pakri poolsaare külastusega. Kultuuriringid on viinud Palmsesse, Viimsisse ja Kihnu ning lõunanaabrite juurde Läti Vabaõhumuuseumisse.

Muuseumi huvi on olnud sihtrühma tundma õppimine, see tähendab selle vanuserühma tagasiside muuseumi näitustelt ja üritustelt. Kujunenud koostöövõrgustikust on saanud hea lüli põlvkondade vaheliseks sisukaks dialoogiks, jagades oma kogemusi, meenutusi ja seiku elust ehk „Rääkimata lood“ – kus „digi-eelikud“ väärindavad ja rikastavad läbi isiklike lugude meie ühist lähiajalugu „digipõlvkondadele“.

Projekti mõju on hoomatav tegevuste kaudu, mis on otseselt seotud muuseumikogudega ning toimuvad kokkusaamiste vahepeal. Kaks kõige suuremat tegevust on olnud fotode tuvastamine ning erinevate kogude materjalidega tutvumine. Sellega kaasnevalt on oluliselt kasvanud projekti sihtvanuserühma huvi muuseumi vastu. Mis omakorda väljendub eelkõige järjest aktiivsemas ja teadlikumas osalemises muuseumi poolt korraldatavatel üritustel ja seda just jagatud eelteadmiste põhjal. Projektiga jätkamine ja selle arendamine ning põlvkondade vahelise silla loomine on kavas jätkuvalt.


Osalejad räägivad:

Aili Laak: „Kohtumised on süstinud seda toredat tunnet, et eakas on ka tore olla. Alati ei olegi see, mis tarkust ma siin saan, see kõige tähtsam, vaid see koosolemise vorm“.

„Planeeritud mingi näitus ja siis järsku meie oma seltskonnaga saame seda täiendada ja seda peetakse väärtuslikuks“.

Anne Isakar: „Ma vaatan albumis olevaid fotosid hoopis teise pilguga“.

Tiia Tomingas: „Mõtlen, et ära visata jõuab aga kõigepealt küsin muuseumist, kas ehk neid see huvitab“.

Mai Vellamäe: „Näitus „Tanu alla“, meie vanas eas oma looga, siiani liigutab meid“.