PÕGENEMINE PÄRNUST 1944. AASTA SEPTEMBRIS
1944. aasta suvel toimus otsustav pööre Teise maailmasõja käigus. 6. juunil maabusid liitlased Normandia rannikul ja sõjategevus hakkas läänes kanduma Saksamaa territooriumile. Sellele järgnes 20. juunil ebaõnnestunud atendaadikatse Hitlerile. Idarindel jõudis sõjategevus taas Eestimaa piiridesse, kui Nõukogude vägede pealetung Leningradi rindel kulmineerus Narva vallutamisega 26. juulil. Vaivara Sinimägedesse tõmbunud Saksa vägede ja selle Eesti üksuste sinna rajatud kaitseliin jäi siiski mõneks ajaks püsima, mistõttu otsustas Punaarmee suunata pealetungi põhijõud Tartule. Vältimaks lõksu jäämist otsustas Saksa armee ülemjuhatus 16. septembril Eesti mandrialalt taanduda.
See tõi kaasa põgenikelaine ka tsiviilelanike hulgas, kellele esimese nõukogude okupatsiooni kogemus 1941. aastal andis põhjust karta järgnevaid repressioone, eriti neil, kes kas vabatahtlikult või sunnitult olid pidanud tegema koostööd Saksa võimudega.
Saksa väed lahkusid nii maitsi, kui transportlaevadel Eesti sadamatest. Nende pardale said lisaks sõjaväelastele ja -varustusele ka tuhandeid tsiviilpõgenikke. Kaotusmeeleoludes ja purustatud Saksamaale mineku asemel kujunes eelistatumaks sihtkohaks sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kus ei olnud ees kumbagi vihatud okupanti - ei sakslasi ega venelasi. Ja kui elanike evakueerumist Saksamaale okupatsioonivõim soosis, siis põgenemist mujale püüti igati takistada. Ka Pärnu sadam ja laht oli tugeva valve all ning väljasõit ilma loata rangelt keelatud, seda jälgisid sakslaste valvepostid nii Pärnu sildadel, sadamas kui valvekaatrid sadama akvatooriumis ja reidil.
Põgenemisi kajastavatest mälestustest kerkib esile Vana-Pärnu kaluri Andrei Abe perekonna põgenemislugu. Seda just kirjeldatud
ettevaatlikkuse osas vältimaks Saksa valveposte Pärnust lahkumise ajal.
Põgenemine valvatud jõesuudmest
Muhu saarelt, põlisest kaluriperest pärit Abe oli asunud elama Pärnusse ja tõusnud lihtsast mõrrasulasest iseseisvaks kaluriks oma püügimeeskonnaga. Perekonna kodumaja asus Vana-Pärnus jõekaldal, täpselt Sauga jõe ja Pärnu jõe ühinemiskohas, suurte kalaeksportööride August Tolli ja August Kampmanni majade vahel.
Kell 2 öösel vastu 20. septembrit põgenes Andrei Abe koos naise ja lastega oma 10 meetri pikkuses kalapaadis, võttes kaasa veel 23 inimest. Kuigi Andrei Abe oli mitmendat põlve rannakalur, puudusid tal oskused ja kogemused Läänemere ületamiseks. Selle nimel liitus paatkonnaga Pärnu kalanduskooli juhataja ja kaptenipaberitega Johannes Silberberg-Sillamaa.
Vahelejäämise vältimiseks võeti ette rida abinõusid - otsustati väljuda pilkases ööpimeduses, orienteerumiseks vajalik kompassi näidik kaeti fluorestseeruva värviga. Pardal olnud kümmekond last vaigistati magusaga. Julgemata käivitada paadimootorit, otsustati jõesuudmest paat vedada köitpidi välja kahe mehe jõul, kõndides piki Vana-Pärnu muuli avamere suunas. Ja et teadaolevalt patrullisid ka reidil sakslaste valvekaatrid, tuli paat muuli otsast samuti käsitsi vedada tagasi nüüd juba muuli merepoolsel küljel Vana-Pärnu ranna suunas. Mootor otsustati käivitada alles Kirbu (Audru) jõesuudmes. Vältimaks patrull-laevu laevateel, sõideti piki rannikut, jõudes hommikuks Kihnu külje alla. Seal jäädi terveks päevaks ankrusse, kattes lahtise paadi presendiga jätmaks ülelendavaile saksa lennukitele muljet püügile tulnud kihnlaste kalapaadist. Peale põiklemist sakslaste valvelaeva eest Irbeni väinas jõuti 21. septembri õhtuks Ojamaa (Gotlandi) külje alla Fårö'le, kus vastutulnud Rootsi rannavalvekaater nad sadamasse juhatas.
„Minnalaiu“ pääsemine
Põgenemisel üle Läänemere tuli hakkama saada vaid vanade ja viletsate paatidega. Korralikumad alused olid rekvireeritud sakslaste evakueerumise jaoks ning neid Rootsi põgenemise jaoks üldjuhul kasutada polnud võimalik. Näitena ühest erandist on lugu mootorpurjekast "Minnalaid".
Kahemastiline „Minnalaid“ väljus 18. septembril Pärnust korraldusega suunduda Jaagarahu sadamasse Saaremaa läänerannikule transportimaks haavatud sõdureid. Laeva omanik ja selle kapten Priidik Jungermann otsustas, eirates käsku, siirduda oma koduküla Paatsalu randa perekonna järele. 22. septembri varahommikul lahkuti siit Paatsalu alt Soela väina suunas, kaasas randa kogunenud ja Rootsi suunas edasipääsu otsivad põgenikud, kokku 208 inimest. Avamerele jõudes sattus Minnalaid keset Saksamaa suunas liikuvat konvoid, olles nüüd sunnitud sellega liituma. Alles peale õhtupimeduse saabumist ja marutsevas tormis õnnestus laeval konvoist välja hiilida ja keerata kurss taas läände, Ojamaa suunas. Visby sadamasse jõuti järgmise päeva, 23. septembri õhtul.
Ohud merel
Iroonilisel kombel aitaski põgenemisele kaasa sügiseselt halb ilm, kui kõrge lainetus ning kehv nähtavus aitasid vältida sakslaste patrull-laevu ja tormine ilm ei lasknud õhku tõusta vene lennukitel. Paraku muutus ilm tormiks. Neljapäeval, 21. septembri varahommikul tõusnud kagutuul, mis esialgu soodustas Ojamaa poole purjetamist, asendus päeva jooksul maruga. Tegu oli sellesama tormituulega, mis põhjustas Pärnu linnas sakslaste poolt 22. septembril süüdatud hoonetest tulekahju levimise üle kogu südalinna.
Eriti just tormise ilma puhul said määravaks paatide seisukord ja mootorite töökindlus. Kui tavapäraselt kulus põgenikepaatidel Läänemere ületamisele 2-3 ööpäeva, siis üks nimeta paat, mis koos põgenikega väljus 22. septembri õhtul Pärnust, oli mootoririkke tõttu sunnitud triivima keset Läänemerd kokku 10 päeva. Kuniks üks Rootsi sõjalaevastiku alus selle Svenska Högarna saarest kagus leidis ning Nynäshamni sadamasse pukseeris. Paadis oli kokku 14 põgenikku, nende hulgas Allikukivi savitööstuse omanik Eduard Kiss, Eesti metsateadlane Edgar Puksmann-Puide Tihemetsast ning Pärnu tuntuim hambaarst ja seltskonnategelane August Tammann.
Täpset arvu, paljud paatidest sihtkohta ei jõudnud, ilmselt selgeks teha ei olegi võimalik. Neil tormistel päevadel ja öödel septembri lõpus oli Rootsi rannavalve laevastik igatahes merel oma abi pakkumas. Eelkirjeldatud Aleksander Abe põgenemisretke juhtinud kapten Sillamaa abikaasa Helmi on värvikalt kirjeldanud, kuidas paate põgenikega tormiselt merelt sadamasse järjest ja järjest juurde toodi: "Ja siis jooksis üks noor eestlanna meie juurde ning küsis, kas teame midagi tema isa ja abikaasa kohta... "
Pärnakate hukkumisest põgenemisretkel on traagilisemana teada Juhan Kuutani ja tema väimehe uppumine. Eelmises lõigus kirjeldatud noor naine, kes sadamas oma lähedasi otsis, võis tõenäoliselt olla Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Ellen Martens. Ta jõudis koos oma ema ja lastega Ojamaale paadiga, mida sel reisil juhtis pärnakas Aleksander Pauska ning koos nendega pääsesid läände ka mitmed nimekad Eesti kunstnikud - Pallase õppejõud Juhan Nõmmik, skulptor Ernst Jõesaar ja Pärnus kasvanud kunstnik Karin Luts-Arumaa. Ja kui see paat kokku 58 põgenikuga jõudis õnnelikult Slite sadamasse, siis teine põgenikepaat, millega Pärnust lahkusid Ellen Martensi abikaasa ja isa, sattus Abruka saarest möödudes madalikule, tormilaine lõi paadi vett täis, pühkides merre kolm inimest - Elleni abikaasa Erich Martensi ja isa, kaluriteühistu Jahta kauaaegse esimehe Juhan Kuutani. Kolmanda hukkus Rakverest pärit noormees Harry Puusempi. Ülejäänud paadisolijad päästeti Abrukale saarele.
Vastukaaluks hukkumistele on teada ka vähemasti üks sünd, mis leidis aset Kihnust väljunud ja Georg Vesikule kuulunud põgenikelaeval „Jurka“ („Jürka“). Seda on meenutanud Mart Org, Pärnust 9-aastasena põgenenud ja hiljem Rootsis ja Itaalias kunstnikuks õppinud välispärnakas, kelle mälestuste järgi olevat poisslaps saanud laeva järgi nimeks Jüri.
Kihnu, igatsuste saar
Põgenemine Kihnu ja selle laidude kaudu on üldse eraldi peatükiks põgenemislugudes. Kuna põgenemisvõimalused paadiga Pärnu jõesuudmest olid piiratud, liikus ka Pärnust ja Pärnu kaudu põgenejatest suur osa esmalt maadpidi Pootsi või Seliste kanti, kus rannavalve oli nõrgem ning otsiti ülepääsuvõimalust Kihnu saarele.
Pärnu kauaaegne politseikordnik Juhan Tilk on meenutanud sel ajal Pärnu linnas ringi liikunud kuuldust nagu käivat igal nädalal Kihnu saarel Rootsi Punase Risti poolt korraldatud laev, võttes iga kord Rootsi kaasa 800 inimest. Et seda juttu olevat levitanud ja kinnitanud nii paljud usaldusväärsed isikud, ei kahelnud lõpuks keegi enam selle tõenäolisuses. "Nii kujuneski Kihnu saar meie igatsuste saareks -- kui ainult sinna pääseks, oleks kogu küsimus lahendatud." Kui aga läbi raskuste saarele pääseti, selgus, et selle jutu näol oli tegemist puhtakujulise linnalegendiga.
Tagajärjena koondus Kihnu saarele edasipääsuvõimalusi otsima tuhandeid mandriinimesi. Ja kuigi Punase Risti korraldatud valget laeva Kihnu ja Rootsi vahet ei kurseerinud, võtsid kihnlaste endi suuremad mootorpurjekad inimesi peale nii Kihnu sadamast või rannast kui Sangelaiult. Kui kokku pääses Kihnu kaudu Rootsi hinnanguliselt 3000 inimest, siis tuhanded olevat jäänud ka saarele lõksu. Elsbet Pareki mälestuste põhjal olevad nad mandrile tagasi toodud just Nõukogude piirivalve abiga, ning õnnelikul kombel ei toonud nende "põgenemiskatse" kaasa arvestatavaid repressioone.
Kaluripaadid ja sumplaevad
Nii inimeste esmasel üleveol mandrilt Kihnu saarele kui ka otse Rootsi randa, oli eriline koht just rannakaluritel. Pärnust ja Pärnumaa randadest lahkus kümneid ja kümneid põgenikegruppe just väikestes kalapaatides, mis enamalt jaolt olid lahtised, ilma kajutiteta paadid. Ning koos nendega lahkusid mitmedki põlised kaluripered nii Pärnu linnast kui mujalt Pärnumaa randadest.
Täpset arvu on taas võimatu välja tuua, kuivõrd erinevalt suurematest põgenikelaevadest ei koostatud Rootsi rannikule jõudes väikeste kalapaatide ja nendel põgenenute nimekirju. Hiljem, Nõukogude Liidu poolt tagasinõutavate aluste nimestikesse on igatahes kirja saanud enam kui kolmkümmend nimetut väikealust, mille registritähiseks on Pärnumaale viitav täheühend.
Lisaks hirmvanadele puulaevadele ja väikestele kalapaatidele, ei näinud Saksa okupatsioonivõim evakueerumisel rakendust ka Pärnu kaluriühisuste ja kalaeksportööride sumplaevadele. Nende purjekate lastiruumide seinad olid täis väikeseid auke millest merevesi sai vabalt sisse ja välja liikuda, ning mis olidki sellisena ehitatud mõelduna eluskala kokkuostuks ja eksportimiseks. Ja kuigi ei mahutanud sumplaevad eriti palju põgenikke, sobisid need merekõlbulike alustena põgenemiseks. Nii lahkus näiteks kaupmees August Kampmanni heaks töötanud sumplaev "Kala" Pärnust 21. septembri õhtul. Laeva juhtis sel korral kaugesõidukapteni paberitega Pärnu sadamakapten Aleksander Ollino. Samuti emigreerus koos kahe sumplaevaga "Jäss" ja "Volli" üks Pärnu suuremaid kalaeksportööre August Tolli.
Traagilisemaks kujunes seltsi Jahta sumplaeva saatus, millel Pärnust põgenes kalur ja Jahta seltsi revisjonikomisjoni liige Adolf Treff-Talve (1904 - 1989). Talve, kes lisaks oma perekonnale võttis pardale Virtsust sealse sadamakapten Sergo perekonna ning Kesselaiult seitse deserteerunud väejooksikut, suundus 18. septembri hilisõhtul läbi Soela väina Stockholmi sihis. Järgmise päeva õhtupoolikul jäid nad õnnetul kombel vahele keset Läänemerd patrullinud saksa vahilaevale. Nii sumplaev kui selle slepis olnud püügipaat lasti kohapeal põhja, kogu põgenikeseltskond võeti vahi alla ja transporditi Tallinna sadamasse, kus paigutati Gotenhafenisse suunduvale laevale "Wartheland". Talvede perekond pääses tänu nii otsusejulgusele kui ilmselt ka heale õnnele Saksamaalt Taani kaudu Rootsi.
Korraldatud päästeaktsioonid
Lisaks tuleb siinkohal rõhutada, et mitmed Pärnumaa kaluripaadid tegid ka korduvaid reise. Eesti Abistamisorganisatsiooni, Eesti Komitee jt. korraldatud päästeaktsioonideks sõlmiti lepingud üleveoks kümnete paadiomanikega, nendesse päästeoperatsioonidesse olid kaasatud nii Raeküla kalurid Andrei Mirk, Elmar Paal, August Raadik kui kalurid Kihnust ja mujaltki Pärnumaa rannikult. Küllaltki ohtliku üleveo eest saadud tasu kulus meestel hiljem püügivarustuse omandamiseks Rootsi rannikul, kuivõrd nende põgenemiseks kasutatud paadid konfiskeeriti Nõukogude Liidu võimude nõudel ja saadeti 1945. aasta suvel tagasi Eestisse.
Suurem osa neist tagastatud alustest olevat seejärel seisnud ja mädanenud kusagil Tallinna sadamas, vähesed jõudsid taas kasutusse. Näiteks August Tolli sumplaev „Jäss“ sai Haapsalu Kalakombinaadile, Saaremaalt Kõigustest põgenenud purjelaev "Helena" aga Eesti Traallaevanduse välikontoriks Klaipeda sadamas. Selle faktiga seostub Pärnust lahkunud põgenikelaevade viimane peatükk, milleks oli traallaeva „Merituul“ põgenemine Rootsi.
„Merituule“
põgenemine
Kui suurpõgenemise lõpuks loetakse oktoobrikuud, siis üksikud, eriti
korraldatud päästeaktsioonid jätkusid Saaremaa läänerannikule kuniks
novembrikuu jooksul oli kogu Lääne-Eesti saarestik vallutatud ning rannik valve
alla võetud. See kuidas Nõukogude Liit kontrollis oma piiri, kaasa arvatud
kalurite pääsu suurele merele, ning ka sellest kuidas takistustest hoolimata
oli veel võimalik neist mööda hiilida, annab hea ülevaate kirjeldus Pärnu
traallaevastikku kuulunud "Merituul" põgenemine 1947. aasta
detsembris.
Eesti Traallaevastiku Pärnu osakonna 14 kalatraalerit olid alates suvest olnud püügil Läänemere lõunaosas. Laevadeks olid sõjasaagina sakslaste käest saadud ja ümber ehitatud endised miinikaatrid. Laevastiku baasiks oli Klaipeda sadam, millelt väljunud kolmepäevased kalastusretked toimusid eelnevalt väga täpselt paikapandud püügiplaanide järgi. Väiksemgi eksimine tõi kaasa üleüldise alarmi nõukogude piirivalve poolt kõigile rannakaitse- ja sõjalaevadele, kartuses et kalalaev võib üritada põgeneda läände. Kohates oma püügisektorist kaugemale sõitnud traallaeva, oli igal nõukogude laeval, ükskõik kas sõja- või kaubalaeval kohustus traallaev kinni pidada, põgenemiskatse puhul ka seda rammida.
"Merituule" pardal oli kokku üheksa noort inimest. Nende hulka oli sattunud ka tollal veel nõrga taustakontrolli tõttu meeskonnaliikmeid, kes olid tulnud traalpüügile just eesmärgiga otsida võimalust läände pääsemiseks. Olles häiritud pidevate läbiotsimiste tõttu nii piirivalve kui traallaevastiku juhtkonna poolt, tehti otsus püüda põgeneda läände. Ühele sügisesele retkele taotleti püügiluba mere lääneosas asuvale kalarohkele madalikule. Kasutades ära tihedat udu, sõideti Ojamaa ranniku lähistele ja jäädi 6. detsembri õhtupimeduses ankrusse Falludeni majaka juures saare lõunatipus. Järgmisel hommikul nägi neid kohalik majakavaht kes kutsus kohale vastavad ametnikud ja laev suunati Ronehamni sadamasse. Seejärel palus kogu meeskond, eesotsas 21aastase kapten Enno Laessoniga, poliitilist asüüli, mis Kuningliku Välismaalaste Komisjoni otsusel rahuldati.
Kokkuvõttes
Lõplikku Pärnust ja Pärnumaalt põgenenute arvu on
raske hinnata. Eesti Mälu Instituudi koostatav andmebaas „Eesti Sõjapõgenikud
Teises maailmasõjas“ näitab hetkeseisuga andmeid 3428 pagulase kohta, kelle
viimaseks elukohaks on märgitud Pärnu. See andmebaas pole kindlasti veel täielik ja instituudi kodulehel mnemosyne.ee on oodatud teie täpsustused ja
lisandused. Samuti on Pärnu Muuseumisse on oodatud Pärnu linnast ja maakonnast
põgenenute mälestused ja põgenemisega seotud esemeline materjal.
