Pärnus, 10. augustil 1862.
Minu armas Eugenie!
Sinu kirja sain parajasti söömalaual kätte ja olin ülirõõmus niihästi paberi puhtuse kui ka ilukirja üle!! Papa tundis suurt lõbu selle Sinu esimese temale saadetud kirja üle ja lubas teda hoolsasti alal hoida. Arvatavasti järgmise postiga kirjutab ta Sulle vastuse. Tädi sünnipäev on vist küll mõne päeva pärast? Minu ja meie kõikide kõige südamlikuma õnnesoovi saadan juba ette! Huvitab mind väga teada saada, kuidas Teil see päev möödus.
Kui see Sind kurvastab, et nii vara Tartust pead lahkuma, võin Sulle lohutuseks ütelda, et võid veel peaaegu terveks septembrikuuks sinna jääda — muidugi sel juhtumusel, kui nimelt onu ja tädi sinust ära ei tüdine. Paberid, mida ma eksamiks vajan, saan nimelt alles tuleval nädalal kätte; siis peavad nad Riiga minema, kust nad, nagu praost Schultz* mulle kord Lahn’ide** pool ütles, mitte enne 4— 5 nädalat tagasi ei jõua. Peale selle andis Bührich*** eile isale nõu, mitte mingil tingimusel liiga vara sõita, sest et kõik muud eksamid peavad enne Tartus möödas olema, kui järg meie, kõrgesti koolitatud daamide kätte tuleb. Nii siis ei tule sõidust enne septembrikuu lõppu midagi välja. Jällegi nii kaugele edasi lükatud!!
/- - -/
Ela hästi! Südamliku tervitusega Lydia
* Pärnumaa praost ja Eliisabeti kiriku pastor Woldemar Ernst Wilhelm Schultz (1813-1887) oli Ülejõe vallakooli rajamise initsiaator ning seisis eestikeelse koolihariduse eest.
** Lahn’id olid Jannsenitte peretuttavad. Lydia kirjutab õele, et sai 6. augustil Lahnide poja (sünd. 28. juulil 1862) Andreas Oskari ristiemaks.
*** Kreiskooli kauaaegne ajalooõpetaja Wilhelm Bührich(g) sai 1861. aastal moodustatud neljaklassilise progümnaasiumi inspektoriks.
Killud ja dokumendid. Koidula 7 kirja õele 1862. aastast. Eesti Kirjandus 1924, lk. 403-406. Tõlkinud Edith Rosenthal-Lipp
https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48817/r_a_20834_ocr.pdf?sequence=1&isAllowed=y
************************************************************************************
[Kroonlinnas], 14. märtsil 1873.
Minu südamekallis vend!*
/ - - -/
Harrion, vennake, kuidas on siis lugu nüüd ka «rahvuslikkude püüetega"? Need näivad kõige rohkem kehastuvat „Artur ja Anna's“** Kuulutusi nende etendusest olen lugenud! Põhjalik arvustus on ütlemata soovitav, sest ma loodan Sinu patriotismist, mis leekivast vaimustusest iialgi eemale pole jäänud, juba minu pärast mitte, et Sa loodetavasti vahest ometi kaunike hea vend oled. Nüüd hakatakse ka mind juba arvustama, pärast seda kui ma õnnelikult eest ära olen. Palun Sind — härra Friedrich Cziesch!***
Muide on Schott**** ikka meeldiv olnud. Eile lugesin raamatukogus „Magazin f. d. L. d. A.“**** ilusa arvustuse ka Wiedemann'i „Kreevinen"***** kohta. — Olen omale suure kulu teinud: olen Peterburist enesele „Gartenlaube"****** tellinud. Ah, kui igav on siin ilma ajaleheta „Alte u. Neue-Dörptsche"!******* Teie ei või enesele ette kujutada, kui rõhuvalt mõjub minu ajalehtedega harjunud meeleolu peale juba see kindel teadmine, et mitte igal ajal võimalik pole ajalehte omada! Isegi „Postimees" tuleb aina harva ja korratult. Elatakse nagu kotis. Kui isake selle vastu ometi mingi abinõu teaks!
/ - - -/
Ela südamlikult hästi ja tervita kõiki tuttavaid! Kirjuta varssi oma Lydiale.
* Heinrich Amandus (Harry)
Jannsen (1851- 1910), Koidula kolmas
vend
** Carl Robert Jakobsoni (1841-1882) näitemäng 1872. a.
*** Tartu Saksa ajalehe toimetaja
**** Dr. Wilhelm Schott (1802-1889), mongoli keelte prof.
Berliini ülikoolis, pärast Eesti Kirjanduse Seltsi auliige.
***** Ajakiri: „Magazin für die Literatur des
Auslandes"
****** Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887) keeleteadlane.
Tema artikkel: „Über die Nationalität u. Sprache der Kreevinen in
Kurland." (Mem. de 1'Acad. St. Pet. VII ser. XVII. Nr. 2. 1871.)
******* Saksamaal 1853-1944 ilmunud ajakiri.
Koidula kirjad omakseile: 1873-1886. Eesti Kirjanduse Selts 1926, lk. 6-11. Tõlkinud Edith Rosenthal-Lipp
https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/15234
************************************************************************************
Kroonlinnas, 27. sept. 1881.
Armas Eugenie!
Sinu soovi mööda ruttan naiskomiteele* teatama, et mulle pakutud auliikme-koha suurima tänuga vastu võtan, sel tingimusel, kui ta ei nõua minu enese kohalviibimist
(Tallinnas) või vahest kuidagiviisi muidu ei kollideeru mulle ligemal olevate perekonna-kohustustega. Ma ei saa aga õieti aru, kuidas ma sellest kaugusest võiksin seltsile olla kasulik, liiatigi et ringkond, milles ma siin liigun, koosneb suurimalt jaolt täisverd sakslastest või jälle niisugustest isikutest, „keda Sa ei arvesta", nagu Sa hiljuti tähendasid, s. o. germanistid veendumuselt, kuigi mitte päritolult, — kelle hulka aga ka Eduard kuulub ja keda ma loogiliselt kohustatud olen arvestama. Seda tähelepandavat olukorda silmas pidades ei tohi ma oma rahvuslikele eratundmusile liiga vaba voli anda, kui ma puht-inimlikke küsimusi ei taha ohverdada parteiküsimusile.
Üksik võib oma veendumuste pärast nälga surra, ehk ma küll isegi omaste hulgas veel mingit tõendust pole näinud, et seda surma eriti oleks eelistatud. Kui aga juhtub, et meest ja lapsi tuleb politilistele huvidele ohverdada, siis satub puhtkõlblik küsimus, mis kuulub igavikule, jooksvate, kuigi nii väga õigustatud parteihuvidega konflikti, millest ta loomulikult võitjana peab välja tulema, kui aga inimene ise on midagi väärt. Kui ma esitasin nii kaaluka näite kui nälgasuremise, siis sündis see, et Leidig'i** juhtumit valgustada veel humaansemast kui meie parteitulu ja tema enese karakteripuuduse küljest. Lilienthal'id***, nii tublid kui nad on, kuuluvad kõik sõltumatult ning liitunult ühte ja samasse parteisse. Teisiti aga Leidig'id. Et Jenny rahvuslikud sümpaatiad pidid ähvardama vanamehe**** olemasolu pikapeale kõigutada ja tal lõpuks tuli valida perekonna või partei vahel, see oli selge.
Oleks aga otse «ebaloomulik" olnud, kui naine oma perekonna, selle loomuliku ringkonna, mis tema olemasolule puhtinimliku väärtuse annab, oleks ohverdanud naiskomiteele ja iseenese pärast oleks omaksed leivata jätnud! Teisiti otsustada oleks ta ainult siis tohtinud, kui tal ennast üksinda kaalule oleks tulnud panna. Me naised ei ole need, kes perekonna-sidemetest lahti ütlemisega on kutsutud rahvast päästma — kõik õigel kohal! See heale ja õigele viiv tee oleks veel halvem kui see, mida me vastastel laidame. / - - -/
Teie Lydusha
* Eesti esimeseks naisorganisatsiooniks peetud Eesti
Aleksandrikooli nais-abikomitee asutati 3. juulil 1880 Tallinnas. Komitee
president oli Lydia õde Eugenie Rosenthal.
** Lydia täditütar Jenny Leidig (1863-1935). 1897 alates
tuntud inglise keele õpetajannana Tartus.
*** Õed Emilie ja Lydia Lilienthal olid Aleksandrikooli nais
abi-komitee initsiaatorid Tallinnas.
**** Hermann Leidig (1825-…), Tallinna vangla ülem. Lydia
tädi (ema õde) Juliane Rosalie abikaasa. Jenny Leidigi isa.
Koidula kirjad omakseile: 1873-1886. Eesti Kirjanduse Selts 1926, lk. 448-454. Tõlkinud Edith Rosenthal-Lipp
https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/15234