Arhiiv

2021

Eesti Arhitektuurimuuseum näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“

04.05 - 30.05.2021

annab esmakordselt ülevaate Eesti rikkalikust nõukogudeaegsest puhke- ja suvilaarhitektuuri pärandist – hoonetest, mis muutsid puhkamise 20. sajandil suurele osale inimestest kättesaadavaks. Suvilast või puhkebaasist sai oluline tahk nõukogude aja elukorralduses.



Massipuhkuse teke sellisena, nagu me seda tänapäeval teame, on seotud eelkõige Teise maailmasõja järgse heaoluühiskonna ülesehitamisega, mil puhkuse veetmine väljaspool kodu muutus laialt kättesaadavaks. Nõukogude Liidu tingimustes tähendas see riiklikult organiseeritud võimalusi vaba aja veetmiseks ja puhkeasutuste võrgu rajamist kui osa kommunistlikust õnnelubadusest. Ehkki puhata ihaldati kõige rohkem kuurortlinnade sanatooriumites ja need on puhkeehitistest seni enim arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud, ehitati nõukogude ajal Eestis massiliselt isiklikke suvilaid ja asutuste puhkebaase, samuti kämpinguid ja telkimislaagreid, turismibaase ning lastele pioneerilaagreid.



Arhitektile andsid sellised loodusesse sobitatud hooned võimaluse suuremaks mängulisuseks, sõltuvalt tellijast võis tulemuseks olla täie õigusega ajastu arhitektuuri paremikku kuuluv teos.



Kuraatorid: Epp Lankots, Triin Ojari


Näituse kujundajad: Silver Liiberg, Kaur Stöör, Ülo-Tarmo Stöör (Öö-Öö arhitektid)


Graafiline kujundaja: Laura Pappa


Video: Mart Taniel



Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ernst Kesa fond, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing


MEELESURFAR. Andrus Joonase retrospektiivnäitus

13. veebruar - 11. aprill 2021


Loe ajalehes KesKus ilmunud artiklit SIIN.


Näitusega "Meelesurfar" tähistame kunstniku Andrus Joonase juubelit, kajastame tema viimase 27 aasta loomingulist tegevust ning pöörame tähelepanu tema (kunsti)filosoofiale ja maailma tajumisele. Näitusesaalist saab kunstniku isiklik ruum, kus väljas suureformaadilised maalid ja installatsioonid ning palju kriitikat ja tähelepanu saanud performance’id.


Kogu näitus viitab lõpmatu kunsti protsessile, millega kunstnik kokku puutub ja selle lõpp on seal, kus kunagi oli algus. Kas veerand sajandiga on looja jaoks saabunud uus algus? Või on see lõpp?


Väljapanek on pühendatud kunstniku esivanematele, kes rändasid 19. sajandil Tsaari-Venemaa avarustesse otsima Tõotatud Maad ja Valget Laeva. Mõned jõudsid Siberisse, mõned Musta mere äärde.


Andrus Joonas

 (1970) on Pärnus resideeruv ja ühiskonna hierarhiasüsteeme eirav enesemütoloogiat loov performance’i-, installatsiooni- ja maalikunstnik. Ta alustas oma kunstnikuteed 1995. aastal monumentaalse maanteenäitustega, mis tõstis ta esile kui Art Brut’i harrastava kunstniku. Ta on tuntud enda välja mõeldud kontseptsiooni Aledoia lillemaalide seeriate, Kollase Huntmehe maalide ja performance’ite järgi.


Näituse raames toimuvad nüüdiskunsti teemalised loengud, autorituurid ja töötoad.


Näitus on soovitatav 16+. Lapsed ja lasteaia- ja kooligrupid peaksid tulema saatjaga või vanematega. Näitusel on kaheti mõistetavad teemad, mis võivad vajada lisaseletust.
2020
TANU ALLA
16. oktoober 2020 - 31. jaanuar 2021

Perekonnatraditsioonidel on pikk ajalugu, olenemata kultuurist. Eriti puudutab see pärimuslikku pulmakombestikku, mis on kõige rikkalikum, mõtestatum ja püsivam läbi sajandite. Meie esivanematele oli kogu pulmatsükkel tervikuna oluline. Palju on sellest tänapäeva kandunud? Millised kombed on jäänud püsima, mis kadunud? Näitus "Tanu alla" annab paljudele küsimustele vastuse. Neile, kel kaunis sündmus veel ees annab nätus mõistmist, miks me vajame rituaale ja kombeid ning kuidas enda pidu korraldada.

18.- 19. sajandil oli abiellumise kõige olulisem moment tanu pähe panemine, mille läbi sai tüdrukust abielunaine. Tanutamine ja põlle ette panemine oli rituaal, mida võib samastada tänapäeval abieludokumendile allakirjutamisega. Eelnevatel sajanditel oli Eestimaal kirjutamata reegel, et: „ Naine ei lähe tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda“ . Vanemad naised jälgisid seda reeglit isegi 20. sajandi alguses ja Kihnus veel 1940. aastatel. 
Näituse koostajad: Ülli Kont, Piret Pedanik
Kujundaja: Aidi Mesi
Toetajad: Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, eraannetaja Sigrid Mäeots
Koostööpartnerid: Pärnu Linnavalitsus, C.R. Jakobsoni Talumuuseum, Kihnu Muuseum, Eesti Rahva Muuseum, Pärnu Postimees, Viola Lill OÜ, Võilille Köök OÜ, Jaanihanso Siidrivabrik
SUVENÄITUSED "SUUREKS KASVAMISE KUNST" JA "KES AIAS, KES AIAS?"

20. juuni 2020 – 27. september 2020

„Suureks kasvamise kunst. Pärnu koolieelsete lasteasutuste ajalugu"
Pärnus on koolieelsed lasteasutused tegutsenud juba enam kui sada aastat. Vaheldunud on poliitiline võim, kuid lapsed on lapsed igal ajal.
Käesoleval aastal, mil täitub 180 aastat lasteaia (Kindergarten) idee ja mõiste sünnist, vaatame tagasi ajale, mil fookusesse tõusis lapseks olemine ning kasvukeskkonna mõju lapse arengule. Ühtaegu on see kummardus koolieelse pedagoogika pioneeridele, kelle entusiasm pani aluse lasteaedade võrgu sihikindlale väljaarendamisele Pärnu linnas.
Näitus kulgeb kahel tasapinnal –  täiskasvanu kasvuga sobival kõrgusel on välja pandud Pärnu keskuslinnas asuvate omavalitsuse hallatavate lasteaedade ajalugu. Teemasid ilmestavad ajastu fotod ja dokumendid; laste kasvuga sobiv tegelussein pakub võimalusi uurida, avastada ja kogeda east sõltumata.
Väljapanek on koostatud Pärnu lasteaedade arhiivide, Pärnu Muuseumi kogude, Eesti Ajalooarhiivi, Tallinna Ülikooli Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi, Olaf Esna erakogu materjalide põhjal.
Näituse koostajate eriline tänu – Marga Napp, Vilma Anderson, Silja Juurma, Ulvi Kaelep, Sirje Kumar, Aili Laak, Ene Laidvee, Virve Lepa, Helina Mändla, Ester Metsalu, Tiina Palmaru, Tiia Põldme, Maret Põlluste, Urve Vainos, Reet Vamper, Inna Rõbakova, Halliki Tammiste, Ülle Leidur, Olaf Esna, Reeli Tänavsuu, Aino Lõmps ja Pärnu Muuseumi väärikad ajaloosõbrad.
Kuraator: Aleksandra Ehte
Koostööpartnerid ja toetajad:
Pärnu linn, Eesti Kultuurkapital
Graafiline ja ruumiline kujundus: Piret Pusa Bergmann, Indrek Aija  
Projektijuht: Ann Meriste-White

Näituse meeskond: Kristjan Aariste, Ann Meriste-White, Margo Samorokov, Heini Soobik, Triin Tammann, Margus Tomp, Maarja Padari-Kallit, Kristiina Vunk
Keeletoimetajad:
 Eva Saul, Signe Leht

Kuid lasteaed pole vaid aed ja lapsed selle sees. Aia sees on maja. Milliste projektide järgi ja milliseid maju on ehitatud lasteaedadele viimase saja aasta jooksul, näete Eesti Arhitektuurimuuseumi koostatud
näitusel „Kes aias? Kes aias? Moodsad lasteaiad“
, kus on esitatud ka Pärnu lasteaedade arhitektuurilahendused. Näitus annab sissevaate ligikaudu sajandi jooksul ehitatud moodsatesse lasteaedadesse, mille hulgast leiab näiteid, kus uuenduslikud ruumiideed põimuvad harmooniliselt kasvatuslikega. Uute hoonete kavandamisel lasub tähelepanu lapsekogemusel ruumist, mis pakuks talle avastamisrõõmu, reageeriks tema tegevusele ja oleks turvaline. Näituse sisu aitavad edasi anda erinevad meediumid nagu maketid, filmiklipid, joonised ja lelud. Lasteaiaarhitektuur on pannud tegijad parasjagu proovile, peegeldades ühiskondlikke muutusi ja sõltudes oma aja pedagoogilistest lähtekohtadest. Inspireerivas lasteaias, nagu neid rajatakse tänapäeval üha enam, on tähelepanu seevastu lapse kogemusel ruumist. Päris kindlasti on ootused lasteaedade ruumi kvaliteedile 21. sajandil veelgi kasvanud. Selle nimel on korraldatud mitu edukat arhitektuurivõistlust. Aina sagedamini kaasatakse lasteaia loomisse lai ring asjatundjaid: koostellija ja arhitektidega teevad parima tulemuse nimel tööd ka pedagoogid ja liikumisspetsialistid. Hea lasteaia arhitektuuris näib kehtivat põhimõte „Koostöös peitub jõud“. Lasteaedade valdkonnas on maad võtmas mõtteviis, et lasteaia hoone ja selle hoov on tervikuna koht, kus väike inimene saab mängida ja katsetada ning ruumi oma soovi järgi muuta. Ka mängu roll pole neis enam piiratud kitsalt vaid rühmaruumide ja õuealadega. Uueneva õpikäsituse taustal peetakse üha tähtsamaks, et laps õpiks ise mängu kaudu. Just sellised üldpädevuse osad nagu kohanemisvõime, ettevõtlikkus, head suhtlusoskused ja loomingulisus on need, millega laps valmistab end ette tulevikuks. Selles toetab ja võimaldab arhitektuur nii tema kui ka õpetaja tegevust. Hea ruum ja säravad inimesed –kas see pole mitte parim keskkond kasvamiseks?




LUCA BERTI FOTONÄITUS
"Silmast silma. Inimese ja looduse vahel".


Fotonäitus annab vaatajale kõrvalseisja pilgu läbi edasi eesti kultuuri, rahvuslikke iseärasusi ja eestlaste argiseid toimetusi. See jutustab loo „tundmatust“ Eestist, igapäevasest külaelust, tavalisest maal elavast inimesest, kelle taustale jäävad vanad talud, teed, põllud ja kirikud. Neid sügavaid ja emotsionaalseid pilte, mis kujutavad inimesi oma loomulikus elemendis, võib kirjeldada ka kui kultuuriantropoloogilist materjali. Lummavad, ka lihtsamaid olukordi õilistavad fotod tabavad eestlastes midagi olemuslikku. Näitus võtab kokku aastatel 2015-2018 toimunud pildistamisretkede tulemused.

Luca Berti (1978) on itaalia päritolu fotograaf, kes elab ja töötab Taanis, Kopenhaagenis. Luca on tuntud kui maastike ja maainimeste jäädvustaja. Tema dokumenteerimisprojekt „Inimene ja loodus“ (Man and Nature in the Nordic and Baltic Countries), millega ta alustas 7 aastat tagasi, jäädvustab maaelu Põhjamaades ja nüüd ka Eestis.

 Näitus on valminud koostöös Kristel Lauri ja Toomas Järvetiga Juhan Kuusi Dokfoto Keskusest ning Maret Tamjärvega Vabaõhumuuseumist.
Näitust toetavad Pärnu linn, Itaalia Suursaatkond Tallinnas ja Kultuurkapital.

2019

100+100 PÄRNUMAA OMAVALITSUSED
20.09.2019 - 05.01.2020

100+100 aastat on möödunud oma(enese) valitsemist õppides. Kord on olnud see vabam, kord vähem vaba, mõnikord üksmeelne, teinekord mitte, aga põhilised elukorralduslikud tööd on tulnud ikka ära teha. Näitus kutsub kaasa kuue erineva põlvkonna aega --- igal perioodil on olnud oma eesmärgid ja saavutused, mis kohati erinevad tänapäevastest üsna suuresti. Seda kogedes on kergem leida omavalitsemise kandvamaid mõtteid ja tõusta kõrgemale oma argimuredest, et elada kaasa teiste omadele.
Näituse stendidel vahelduvad üldistused faktide ja mingil moel eriliseks saanud omavalitsustegelaste lugudega. Stendid on inspireeritud meie esimestest seadusekogumikest - “kohtukullidest”, mille kolmele küljele oli liimitud kolm viimast seadust.
Pärnu Muuseumis valminud näituse kujundaja on Aidi Mesi, sisu on kokku pannud Aldur Vunk, Jaanus Männik, Piret Pedanik, Margo Samorokov ja Monika Jõemaa.

Väljapanek tervikuna on valminud Pärnumaa Omavalitsuste Liidu ja Pärnu linna algatusel ning rahalisel toel.

SÕJA KAJA. 
75 aastat Pärnu südalinna hävitamisest II maailmasõja käigus
24.09.2019 - 05.01.2020

22. septembril möödus 75 aastat sündmustest, mis teise maailmasõja lõpufaasis muutsid enneolematul kombel Pärnu linnapilti ja -elu. 1944. aasta septembris olid sõjaõnne poolt mahajäetud sakslaste väed idast pealetungiva Punaarmee survel mandri-Eesti aladelt lahkumas. Üheks oluliseks evakueerumisteeks oli Pärnu, kust suunduti sadama kaudu Saksamaale ning Liivi lahe randa pidi Kuramaale. Pärnust taanduva saksa armee viimased katteüksused süütasid järk-järgult endi kasutuses baaside, ladudena ja laatsarettidena olnud hooneid. Hilisõhtul lisas hävingule tuld nõukogude lennuväe õhurünnak. Nende kahe suurjõu koostoimel hävis öö jooksul valdav osa Pärnu keskaegsest südalinnast, turuhooned ja raudteejaam, Endla teatrihoone, rida koolimaju ning vana Nikolai kirik linna südames. Järgnenud päeva hommikul õhiti viimaste üksuste lahkudes üle Pärnu jõe viivad sillad ning peatselt jõudsid Pärnu Ülejõele ka esimesed nõukogude tankid. Üks okupatsioonivõim vahetus teisega ning algas hoopis teistsugune ajajärk. Varemetevälja koristamine võttis aega aastaid ning uue südalinna planeerimine ning täisehitamine veel aastakümneid.

Neist pöördelistest sündmustest annabki antud näitus ülevaate.
HÜLJATUD ILU
NICOLA BERTELLOTTI FOTONÄITUS

Esmakordselt on Eesti publikul võimalus saada osa Itaalia fotograaf Nicola Bertellotti töödest näitusel “Hüljatud ilu“. Kunstnik uurib läbi oma kaamerasilma kõdunemise ja lagunemise esteetikat, mahajäetud ja unustatud kohtade ilu ning lõpu fenomeni. Näitusel on väljas fotod arhitektuuripärlitest, mis on tänaseks mahajäetud, lagunenud ja unustatud. Pildile püütud hoonetes on inimtegevus peatunud, seal ei kuule laste rõõmsat kilkamist, inimeste jutte ega vaimulike palvet, need on inimtekkelised objektid, kuhu inimese jalg enam ei astu ja kus loodus nüüd taas võimust võtab.
Kui üks näituse osa ülistab hüljatud hoonete ning interjööride ilu, siis selle näituse teine pool on pühendatud uue elu tekkimisele. Puidust terraariumimajades elavad ämblikud, kes on peamised elanikud hüljatud hoonetes ning sümboliseerivad uut algust pärast inimese lahkumist.


Nicola Bertellotti

 (s. 1976) on Itaalias, Pietrasantas sündinud ning auhindadega pärjatud fotokunstnik, kes on 2013. aastast tegutsenud vabakutselise fotograafina. Tema pildid on ilmunud mainekates ajakirjades ning eksponeeritud erinevatel näitustel ja kunstimessidel.
Pärnu hüljatud hoonetega tutvumiseks tasub sammud seada giidituurile koos Pärnu Giidide Ühinguga igal neljapäeval kell 17.00-18.30 algusega Pärnu Muuseumi eest. Giidituuri osalustasu 7€ (muuseumipiletiga soodushind 5€). Giidituuril osalenutele muuseumipilet soodushinnaga.
TEKSTIILINÄITUSED 
10.04 - 02.06.2019

Ajutiste näituste saalis avame näituse  "Valgus ja vari. Kaasaegne damastkangas" ning Eesti Tekstiilikunstnike Liidu näituse  "Kaadrid". Need rahvusvahelised näitused tutvustavad žakaar- ja damasttelgi töövahendina kasutavate kunstnike loomingut. Millised seosed sünnivad fotoliku elemendi kohtumisel tekstiilse struktuuriga? Milliseid ruumilisi objekte võib sündida lõime ja koe ristumisel?

Valgus ja vari/Shadow and Light


Hollandi Damastikudujate Gild (Damastweversgilde Nederland) koondab tegijaid, kelle sihiks on sajanditevanust damast-tehnikat elus hoida ja juhtida tähelepanu meistritele, kes väärtustavad hävimisohus käsitööoskusi. Kõrvuti töödega, mis loodud traditsioonilisetel damast-telgedel, millesarnaseid Eestis meile teadaolevalt pole kasutatud, on näitusel ka arvutiga ühendatud käsikangastelgedel (TC2) kootud teosed. Näeme, kuidas fotosse püütud hetk või ornament on muudetud rida-realt kasvavaks tekstiiliks. Rahvusvahelisel rändnäitusel "Valgus ja vari" on esindatud 14 autori tööd. Autorid Hollandist, Saksamaalt, Rootsist, Šveitsist demonstreerivad uhkust oskamisest, märkamis- ja avastamisvõimet ja käsitöö lummust.
Marju Roosi ekspositsioon võimaldab näha pööraselt põhjalikku arendustööd, mida disainer teeb mööblikanga väljatöötamisel.

Kaadrid/Frames
Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengitelt on väljas tooliprojekt, kus mööbliriided kootud tekstiiliosakonna žakaarteljel TC1.
Tekstiilikunstnik ja leiutaja Kadi Pajupuu kutsus sellele näitusele põnevaid autoreid Soomest, Rootsist, Leedust ja Eestist, kelle loomingu ühisnimetajaks on žakaarkangad. Mida loob kunstnik, kui tal on võim iga üksiku lõimelõnga üle?
  • Matilda Dominique (Rootsi) suurendab kangastruktuure, kuni neist saavad ruumilised reljeefsed objektid.
  • Krista Leesi (Eesti) miksib vöökirju pilveks, mis meenutab meile, et sarnased tekstiilitehnikad loovad kujundikeele, milles leiame äratuntavat Põltsamaalt Peruuni.
  • Outi Martikainen (Soome) pühendab oma mõtted väikestele inimestele, kelle lapsepõlv möödub pagulaslaagris. Tema tööd kujutavad lapsi nende toimetamistes. Omapärane soe värvikooslus on saavutatud koematerjalina kasutatud paelte abil.
  • Monika Žaltauskaite-Grašiene (Leedu) koob söestunud puidu struktuuri kangasse ja räägib loo kirikupõlengust, kust ainsana säilis madonna naeratus.
  • Disaini ja kunsti piiril balanseerib Annika Kiidron (Eesti), kes eksponeerib väljakutsuva kujundikeelega meestemantlite kollektsiooni.
  • Helene Puusep (Eesti) kasutab võimalust kududa kolmekihilisi kangaid ja loob meetrilaiusel teljel kolmemeetrise raja, kus ratsutab ise oma koera seljas tundmatu tuleviku suunas.


OLUSTVERE OLEMISED

Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis alustati tekstiili erialal õpetamist 2008. aasta sügisel. Täna on võimalik käsitöö valdkonnas oskusi omandada masinkuduja või kangakuduja erialal ühe aastaga. Kahe aasta jooksul saab õppida kas tekstiilkäsitöö, keraamika või klaasipuhuja assistendi erialal. Ning tekstiilkäsitöö jätkuõppes on võimalik end arendada edasi kas rahvarõivaste valmistajaks või kangakudujaks.   

Näitusel esitletakse peamiselt tekstiili erialade töid – väljas on ruudu formaadile kujundatud erinevaid tehnikaid, mida Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis koolis õpetatakse.

"Tritsud, tukikas ja Miki Hiir. Lapsepõlv Pärnus"
25.01 - 24.03.2019

Lapsepõlv on eriline aeg iga inimese elus, mõnel on see pikem, teistel lühem, aga alati erakordselt mõjuv. Just lapsepõlves kujunevad põhilised moraalipõhimõtted, omandatakse suhtlemisoskus ning oma kultuuri iseärasused, millest täiskasvanud inimene hakkab igapäevaselt juhinduma. Selle ea mälestused – rõõmsad ja kurvad, soojust tekitavad, mõnikord ootamatud ja vahel piinlikudki – on alati meiega ning just need teevad meist selle, kes me oleme, kujundavad meie iseloomu, teevad meist isiksuse. Näitus "Tritsud, tukikas ja Miki Hiir. Lapsepõlv Pärnus" eksponeerib eri ajastute pärnakate lapsepõlvemälestusi, lugusid ja põnevaid juhtumeid, mille sees põimuvad ajaloolised sündmused, selle suure maailma avastamine, oma vanemate olemasolu või nende puudumine, varased lahkumised. Osalejad, kelle seas on muusikuid, majandusteadlasi, ajakirjanikke, meditsiinitöötajaid, näitlejaid ja kunstnikke, jagavad meenutusi, pilte ja mänguasju oma lapsepõlvest. Iga meenutus on pühendatud ühele aastakümnele Pärnus, alustades 1890. aastatest ja lõpetades1990. aastatega. Pärnu Muuseum toob esile ka põlvkondade erisusi Pärnu kontekstis ning proovib vastata küsimusele, mis oli tähtis meie esivanemate ja mis on tähtis tänapäeva laste lapsepõlves. Mis oli nende jaoks oluline, mida nad hindasid ja mis tegi neid õnnelikuks? Kui palju selles domineeris ning osales Pärnu linn ja selleümbruskond? Näitusesaal koosneb kahest osast. Esimeses osas on endiste ja praeguste pärnakate lapsepõlvemälestused ja -pildid, isiklikud asjad, eri ajastute museaalid ning ajaloolised pildid Pärnu lastest. Teine, tegevusruum on pühendatud mitmesugustele mängudele ja mänguasjadele – igaüks saab siin mängida keksu, lugeda lapsepõlveraamatuid ning tunda ennast lapsena.

Oled sa laps või täiskasvanu - sellel näitusel leiad kindlasti mängurõõmu!